Monday, 20 July 2015

Ralli ja kopter

Selle nädalavahetuse põhitegija maarjamaal oli kindlasti eesti ralli ehk Rally of Estonia, mis sõideti lõuna eesti teedel. Oli plaanis külastada kahte ralli linnakatset ja reedene treening venis kauemaks, siis jõudsin napilt napilt katse alguseks raja äärde. Selles oli head niipalju, et treeningult naastes üle linna lennujaama poole lennates jäi teele ka ralli ala ning seda kajastama tulnud kopter. Viimane lendas mõnusalt madalalt chillides... Muidugi sain ma pärast paar kõnet a´la stiilis tuttavatelt, et mis toimub ja miks ei lasta rahus toomemäel veini kohvikus trimbata... 

Kopter lendas filmima Otepäält ja oma lennu ajal kuulsin raadiost selle teekonda. Huvitaval kombel andis lennujuht liiklusinfona Augusta 50 saabumist ja hiljem juba nimetas sama masinat kui linna kohal lendavat Super Pumat. Aga eks oli  ka tihe päev Tartu kohta. Saabus, nii ansambel Scooter eralennukiga kui ka endine ralliäss Vatanen, viimane lendas kopteriga otse Tartu kesklinna. Sadamateatri juures tegutses veel ka Aerocopter oma laaadalendudega. 

Sain mõned head kaadrid õhust ja huvitava lennu, mis ajas pigem hamba verele, et võiks ise sellist toredat tööd teha... kirjutan selle igatahes oma soovide nimekirja. Maapeal pealtvaatajana kõitsid kopteri manöövrid mind rohkem kui kui kimavad rallikad. Eks oma osa sellel mängis ka suhteliselt kehva, tähendab mitte vaatajasõbralik rada. Kõik Huvitavamad kohad oli piiratud ja vaateväli tänavalt suhteliselt kesine. Rahvast oli palju ning tegelikkuses oli piisavalt kohti, kuhu oleks mahtunud ilusti vaatama... aga see selleks, kui asjatundjad nii otsustasid. Publikukatse peaks ikka võimalikult mugav olema vaatajale. Teine linnakatse Elvas olivähe parememini korraldatud. Oli võimulst rohkem näha. Minu põhiroll läks ikka kopterile, mis lendas madalalt, libististades, pööreldes ja tont teab veel, milliseid manöövreid sooritades, et saada parim telepilt. Ja tegelikult ma märkasin veelgi inimesi, kes vaatasid rohkem taevalaotusesse kui rallirajale, ju paljustki seetöttu, et rajalt polnud midagi näha... Kaks linnakatset mõjusid innustavalt ja otsustasin vaadata ka linnavälist katset. Selleks sai viimane ralli katse suure Alaküla trampliini juures. Seal oli vaateväli juba päris hea, kuigi sinna saamiseks tuli lunastada 10 eurot maksev pilet. Kopter oli loomulikult varakult platsis. Tiirutas nagu ikka madalalt ja ootas puulatvade kohal saabuvaid rallikaid, et siis neile tuhatnelja järele tuisata... 

Muidugi teades, et tegemist on ühemootorilise kopteriga ja nii madalalat ning uljalt manööverdamisega kaasnev risk pani nii mõnigi kord mõtlema... aga noh kui Lennuamet on loa andnud, siis on ju kõik ok... või mis. Ega see ju mingi Robinson pole, millega laadalende tehakse. Ikkagi profesionaalne kopter. Eurocopter või siis juba nüüd lausa Airbus... Eurocopter AS 350 B2 Ecureuil

Ja lõppu pildivärk.


 R-44 ja EC-120 Sadamateatri ees

 Eurospordi kaamerakopter linnakohal tiirutamas...

 ...ja tähetorni lähistel...

...manööverdamas rallikatsel...

SS-1 Tartu

SS-10 Elva

Mõner kaadrid ka rallikates SS-10 Elava

Kopter manööverdamas ja pealtvaatajad ukerdamas katusel!

SS-16 Alaküla trampliini lähistel luuramas, ja manööverdamas.

Monday, 2 February 2015

Tervitus automüüjalt! Mazda CX-7 head ja vead.


Postkasti laekus õnnesoov automüüjalt. Mul oli juba nii tähtis fakt lausa ununenud, kuidas küll... ma unustasin oma auto teise sünnipäeva! Hea, et müügimehed meelde tuletasid ja oli põhjust avada väike õlle. Aeg ajalt on ikka mingi reklaam sealt postkasti potsatanud kuid need on leidnud tee otse prügikasti kuid nii tähtis kiri sai välja prinditud. See on hea näide ameerikalikust müügitööst, mis ei lõpe hetkel, mil tehing allikirjastatud vaid kestab edasi, sest autod ei ole ju igavesed. Isegi peale suvalises töökojas õli vahetades võis olla kindel, et kolme kuu pärast saadetakse sooduskupong ja oodatakse tagasi... Ma ei mäleta ühtegi personaalset kirja üheltki kodumaiselt autodiilerilt või töökojast, mitte, et ma seda igatseks vaid toon näitena erinevast  turundusest.


Auto ise on hästi vastu pidanud, kui nii saab õelda... Iga kasutatud auto toob rõõmu omaniku näole kaks korda ehk ostes ja teine kord müües! Mazda CX-7 tüüpviga on turbomootori väljaveniv kett, mis peaks olema igavene kuid ei ole ning peab kohati vaid vähem kui 100 000km vastu. Samuti on probleemne konditsioneeri pump ning turbo. Pumbaga on selline lugu, et see on peal paljudel autodel kuid jookseb kokku vaid CX-7-el... Koos pumbaga soovitatakse ameerikas ära vahetada suurem osa konditsioneeri süsteemist kuid sama juttu margiesinduses rääkides vaadati mind kui kuupealt kukkunut. Noh jah kui pumba tootja ütleb, et garantii kehtib vaid juhul kui vahetatakse ära ka muud agregaadid siis... aga seda muidugi ameerikas. Jõukas eurooplane jõuab ju kord aastas ikka 1000 eurot välja käia jaheda salongi eest! 

Ja tegelikult on elu ja hinnad Euroopas ikka müstilised. Sain esindusest hinnapakkumise varuosadele ning see oli ketkomplekti ja lambdaanduriga juba pea 1800 eurot. Pump on eraldi teema, mille sain ka poole odavamalt ameerikast ja seda koos tollimaksudega kuna oli kiire ning ei saanud kasutada sõbrateenust kingitusena. Kogu selle ketikomplekti koos anduriga sain ameerikast tellides vaid 350 euroga, kusjuures kõik uued originaalosad. Teeninduses õeldi veel, et neil on täpselt samad jupid ja samas pakendis! Ju Jaapan on ameerikale lähemal ja pole niipalju vahendajaid. Pääsesin kergelt. Nüüd jääb veel hinge kinni hoides turbo kustumist oodata...


Olen kahe aastaga läbi vuranud pea 40000 km ja autoga üldiselt rahul. Tegelikult on see parim auto, millega olen seni sõitnud. Kiire, täpse rooli ja hea teetunnetusega. On mugav ja piisavalt suur, kellasid vilesid on piisavalt kuid samas pole armatuur kui kirju koer. Kõik on käepärane. Puuduseks on suur kütusekulu ja müra, mis muutub vihmaga eriti talumatuks ja vaja läheb kas kõrvatroppe või minu puhul on abiks BOSE 240 watiline stereosüsteem, millega on isegi üks jaanipäeva pidu ära päästetud kui korraldajatel jäi õuna kõlaritega ühendav juhe puudu...

Eestisse registreerimine oli valulik. Nimelt on autol ksenoontuled ja ameerikas ei ole kohustuslik pesur ning automaatne kõrguse korrektor. Esimesena vahetasin pirnid tavaliste vastu aga targad mehed ARK-is hammustasid läbi ja saatsid tagasi. Tellisin siis tavalised tuled kuid jama oli selles, et vasakut oli kuid paremat ei olnud kusagilt saada ning nii leidsin oksjonilt kasutatud euroopa versiooni tule. Vahe USA ja EU vahel seisneb selles, et EU omadel on suunatuli all stanges udutulega koos. Nii pidin ise treima suunatule pesa ja panin pirni sinna sisse plastiliiniga. Tuled ise on analoogsed kui välja jätta puuduv suunatule pesa. Härrased inspektorid jätsid tähelepanuta, et üks tuli on eurooplane ja teine ameeriklane ning sain ilusti läbi... nüüd, mitu kuud hiljem on saadaval ka parem tuli. Siinkohal edasine ei kannata enam trükimusta...



 Tulede vahetus on 15 minuti töö kui asi käpas!



 Kodukootud suunatule pesa!





Üks huvitav seik veel, nimelt sõitsin kaks kuud USA numbritega kuna ei saanud arvele võtta ja nii mõnigi pidi tänaval kaela kahekorra keerama kui numbrimärke nägi. Ükskord sattusin Statoilis kokku A-Rühma bussi koopiaga ning tema jõllitas minu autot ja mina tema oma. Nii mee natuke vaatasime üksteisele osta ja läksime oma teed. Põhjamaine külmus... lombitaga oleks sellisest pilkude kohtumisest tekkinud vähemalt kolmelauseline dialoog...




Uus algus!

Kirjutamine siia on jäänud natuke soiku aga üritan leida aja ja hakata tasapisi jälle jutulõngasid jutustama. Ehk nagu teada tuntud vana salm: 

uuel aastal uue hooga,
korduvad kõik vanad vead,
need, kes olid väiksed põrsad,
nendest saavad suured sead!

Kolimine ameerikast tagasi oli aeganõudev ja stressitekitav, samuti tagasi harjumine eluga eestis. Nüüd pool aastat hiljem hakkab suurem shokk üle minema ja elu jookseb tasapisi rööpasse...

Thursday, 31 July 2014

Jalgpallimats

Oi oi - kaks kuud tühjust! Pean kätte võtma ja ikka leidma aega kirjutada. Pea ei ole prügikast ja kui isegi lugejaid pole, siis on mul pärast ülevaade mida tehtud on. Lihtsam raamatut pensionipõlves kirjutada...

Saabus pool aastat oodatud jalgpallimats. Minu lemmikmeeskond Manchester United tuli koduhoovi mängima. Pidin piletid varakult ostma kuid kuna polnud selge paljud tulevad venis see kuni viimse päevani. Vaatasin, et jätkub ning printisin staadionikaardi välja, et siis osta hangeldajalt või piletikassast. Usas on muideks internetist pileteid kallim osta kui staadionilt. Igasugu teenustasud tulevad juurde alates pileti käitlusest kuni kaardimaksetasuni... ja see on ikka oma 15% pileti hinnast...

Niisiis läksime staadionile ilma piletiteta. Ma panin selga oma Manu särgi, mis nummerdatud kui 11 Giggs. Enam ta ei mängi kuid on treener. Esimese asjana üllatas krõbe parkimistasu - kukrut tuli kergendada 40 taala jagu. No niipalju pole ma veel ühelgi spordiüritusel maksnud. DC-s elavad vist ikka rikkad. Staadioni ääres pakuti ka pileteid kuid need olid liiga kõrgel. Piletikassast saime piletid õige hinnaga ning fännisektorisse ja seda 11 rea kaugusele väravast. Päris lähedal. Ma olen alati hinnatundliku kliendina ostnud odavamad piletid kõrgele tribüünile. Seekord proovisin odavaid pileteid värava taga. Täitsa toimis. Nägin mängijaid ja mängu lähemalt.

Kui mäng alagas hakkasid osad ameeriklased kisama, et istugu maha. Fännisektoris seistakse ikka enamasti püsti ja jorisetakse laulujuppi... Aga laisad ameeriklased ei tea jalgpallikultuurist vist eriti midagi ning nii lootsid vaadata mängu fännisektorist kui kodukinost, Istudes ja popkorni mugides. Osad isegi istusid, sest karjuti juba, et lapsed ei näe ja mõelghe neile... jah jah ise ei jõua seista ja tooma lapsed näiteks. Sel mehel polnud üsna mitme rea läheduses ühtegi last... Esimeste ridade fännid seisid jätkuvalt püsti ning nii ei jäänudki muud üle kui leppida neil ning teisel poolajal ei arutanud sel teemal enam keegi. Pool esimesest poolajast vaidles keegi ikka kellegiga, miks maha ei istuta... Vaheajal saabusid lausa turvamehed, toimetasid kaks kõvemini laulnud fänni minema... see oli imelik... ju keegi kaebas... aga veerand tundi hiljem olid tüübid tagasi ja tõmbasid uuesti laulu ja tribüüni käima!


Muidugi oli mäng nii igav, et midagi muud peale vaidlemise teha polnudki. Veeretati palli ja united üritas muukida lahti itaallaste kaitset kuid need olid kui mihklid kaitsma ning läksid koguaeg kahe kolme mehega palliga mehele peale... värava ees oli ikka neid pidevalt oma kaheksa tükki. Poolajal vahetati peaagu terve Manu meeskond välja ja nooremad mängijad natuke ikka üritasid end tõestada. Värvani paraku ei jõutud kuigi paar lõõki ikka raamidesse


saadi. Vahepeal oli nii igav, et publik hakkas lausa laineid tegema ja pole mina oma silmadega varem näinud, et publikulained teevad pea viis tiiru ü,ber staadioni ennem kui vaibuvad.


Mäng lõppes väravateta viigiga ja turniiri reegild nägid ette penalte. lootsin, et need lüüakse ikka unitedi värava all ja nii saigi see olema ning nägin seeriat päris lähedalt. Panin juba käed palli püüdmiseks valmis... Penalteid realiseeriti hästi ja lähedalt ja väravavahid eriti midagi teha ei suutnud. Eelviimane Interi lõõja lõi latti ja see sai otsustavaks. Latti tabas palli sellise jõuga, et värav tahtis lausa taevasse lennata. Latt jupp aega veel värises...

5-3 lõpptulemusega võib rahule jääda. Kuigi mängus väravaid ei näinud nägin head kaitsetööd ja penalte. Vähemalt on oma lemmikmeeskond nähtud. Järgmine siht Old Trafford...


Thursday, 15 May 2014

DC kopterimarsruut

Eelmisel nädalal toimus väike VIP ja meediaüritus ning selle raames lendasime läbi pealinna. Selle ümber on juba niigi piirangutsoon ja lendama pääseb pärst lennuameti poolset koolitust ning päris südamesse peale taustauuringut ja eriluba. Mis ei tähenda, et liiklust oleks vähe. Lendavad erinevad valitsusasutuste  kopterid, uudistekopterid ja loomulikult VIP ning meditsiinilennud. Südalinnas on pealekauba ka rahvusvaheline lennujaam.   Liikluse korraldamiseks on koostatud kindlad marsruudid ja sektorid koos kõrguspiirangute ning ettekande punktidega. Marsruudil peab kohati lendama madalamal kui 200 jalga või laskuma miili-paari jookusul üle poolesaja jala. Ühesõnaga kui reisijatele tundub tore turismilend, siis meeskond teeb tööd täie rauaga.

Esimene kord tegime proovilennu ja seda öösel kasutades öövaatluseadmeid, mis piiravad vaatevälja ja need valgustatud alal ei toimi just kõige paremini kuna valgust on lihtsalt liiga palju. Ennem lendu muidugi rõõmsalt meeskonnaliige lõõpis, et eelmine kord olevat üks teine piloot peaagu mingi kraana otsa koperdanud ja et, kas ikka tasub minna öövaatlusseadmetega... Mõjust just julgustavalt ja mida lähemale linnasüdamele seda rohkem hakkas adrenaliin voolama. Kiirusel 120 sõlme ehk 225kmh laskuda järjest madalamale käänulises jõesängis kümnetonnise kopteriga ning olles jõudnud 200 jala ehk 60 meetri peale muutus pilt kohati juba hirmsaks. Vähendasin igaksjuhuks kiiruse 100le sõlmele ehk 180kmh, mis on ikkagi päris korralik kiirus. Mõõdusime punanahkade staadiumist ja jõudsime järjest lähemale kesklinnale, samas pead püsima täpselt jõe kohal ja keskosast paremal pool. Kaldal on paadid, purjekad ja kraanad ning kohe ka kortermajad. Siinkohal ma ei liialda kui ütlen, et kohati võis näha lausa tapeedimustrit või mis telekanalit keegi vaatas, rääkimatta toidulõühnadest kui lendasime üle restoranide piirkonna... ja siis oli ühtäkki suur kraana jõekohale vinnatud. Märkasin täpselt 3 sekundit ennem ja suutsin mõõda laveerida. Ju sellest kraanast vist räägitigi.  

Lendasin üle veel Lincolni memoriaalsits ja tagasi kaarega Pentagoni ning Arlingtoni kalmistu vahelt. Viimase juures viib marsruut sind kiirtee kohale, mil peab püsima allpool 200 jalga täpselt 8 realise tee kohal. Ühelpool ääres kõrge monument ning teisel pool kohe samakõrged korterelelamud. Tööd oli palju kuid samas sai ikkagi natuke ringi ka vaadatud sirgematel lõikudel ning tagantjärele oli täitsa huvitav lend. Üks põnevamaid senimaani. Naha võttis üle pika aja jälle korralikult märjaks ja siinkohal on tõesti arusaadav, miks tipplendurid suurlinnade lähedal peavad olema kogenud ning samuti saavad selle eest head palka. Sellises kohas lennates peab pea jagama kui koorelahutaja, silmad olema kui kullil ning omama akrobaadi koordinatsiooni.

Päevane lend oli vähe rahulikum, näha sai rohkem ja teegi ei olnud enam tundmatu. Samas liiklust oli isegi natuke vähem. Kui öösel kubises erinevate valtsuse ja militaarkopteritest siis päeval tegid ilma kiirabi ja uudiskopterid. 

Lõppkokkuvõttes jäid kõik lennuga rahule ning ERR tegi ka väikese toreda uudisloo. Minu poolt tehtud investeering korralikku kiivrikaamerasse on end kuhjaga ära tasunud.  Kes, veel näidnud pole siis uudislõik on siin: http://uudised.err.ee/v/eesti/a8b2a2e1-819d-4277-b9ba-2e26ef79638e


Pentagoni ja Arlingtoni kalmistu vahelt läbi

 Lincolni memoriaal

 Taamal Washingtoni monument

 Helikopteri marsruudid

Kaader öölennult, 200 jalga ja taamal näha monument

Monday, 12 May 2014

Tutvumislend LUH-72 Lakota kopteril

Siinkohal on paslik alustada sissekannet teemal, et kas vana arm ka roostetab? Sai teoks tehtud kaua oodatud tutvumislend Lakota kopteril. Sisuliselt on see justkui EC145 militaarvesioon ja tehtud USA armee tellimusel. Iseenesest on kopter kiirel vaatamisel nagu EC135 ainult teistuguse saba ja ühe aknaraami võrra pikem. Seest olid armatuuri näidikud samasugused kui Saksamaa lennukoolis kogetud 135el. Märkimisväärse erinevusena tasub välja tuua FADECi puudumine. See on maakeeli elektrooniline mootori kontrollsüsteem. Käivitamisel tuleb seega natuke gaasi keerata ja hoida seda ettenähtud vahemikus, mitte ei käivitu lihtsalt nupulevajutusest. Ülejäänud on sisuliselt sama kui väiksemal sõsarmudelil alates kelladest kuni viledeni...

Lendamise poole pealt suutis see masin siiski üllatada, sest stabiilsuskontrolli oli ootamatult hea ja masin lihtsalt püsis stabiilselt õhus. Trimmi süsteem seadistas end ise vastavalt juhise hoidmisele ja kiiruse muutudes ei pidanud ise eriti teda käsitsi tuunima, samas trimm oli tundlik ja täpne. 300 jala kõrgusel võis peale trimmimist käed lahti lasta ja nii ta seisis seal. Ilma autopiloodita. Lihtsalt seisis. See - kui aus olla oli väike hämming. 135 nõudis ikka natuke käsitööd rippudes ja Bläckhawk tahab rippudes ikka päris korralikku piloodi poolset ohjamist ja võtab ikka korraliku higimulli piloodil otsaette. 

Negatiivsema poole pealt tasub märkida vähest võimsusvaru ja ripplennus kolmekesi olles kulus 20 kraadise õhu temperatuuriga mõnikümmend jalga merepinnast ära pea 60%  ja varu oli paarikümne protsendi jagu. Muidugi olen ära harjunud UH60 võimsusvaruga, mis on samas olukorras vähemalt 40% ning kohati lausa kuni 60% ning kollasesse alasse pole sisuliselt kolme aasta jooksul kunagi jõudnudki... Eks sel Lakota kopteril ole ka USA jaoks eraldi mootorid, mis on euroopa tippversioonist ka kõvasti lahjemad. Niipalju kui maksad ka saad... 

Kokkuvõttes on tegu ikkagi väga asjaliku kopteriga ja kui vahel tuleb 8 sõduri vedamisel osa kütust maha jätta, siis pole see suur kadu kuna täislastis peab enamus koptereid ohverdama osa kütusest. Kindlasti teeb see silmad ette oma kuluefektiivsusega AW139ga võrreldes. Muidugi on suurusklass natuke erinev kuid poole või isegi rohkem odavama hinnaga saab sisuliselt teenust samapalju...

Aga jah, vana arm ei roosteta. Lend tuli hästi välja ja instruktor isegi imestas, et kuidas nii hästi seda masinat taltsutada suudame. Pea 150 lennutundi EC135ga on ikkagi kogemuste pagasis ning sisuliselt kulus sisse istudes vaid mõningad minutid taasharjumiseks eurocopteri süsteemiga...

Ahjaa, maandumine platvormile(alusele) nõudis ikka natuke pusimist ja võttis naha märjaks. Olen ju viimased kolm aastat ratastega kopteriga harjunud veerema...






Monday, 14 April 2014

Jäljed staadionimurul...

...ilusa kevadilma tervituseks sai naabruskonnas ringi jalutatud ja staadionilt, kuhu paar päeva tagasi maandus politsei-kiirabikopter avastasin staadionimurul kaks ilusat auku. Minus asus tegutsema jäljekütt, nuusutasin õhku, katsusin mulda ja limpsasin keelt ning ilma pikema mõtlemata oli siililegi selge, et need kaks auku on kopteri maandumisjäljed. Oli ju paar päeva ennem seda lendu järjest sadanud ja maa sellest tulenevalt natuke pehme. Pilt maandumisest on eelmises postis ja see koht langeb kokku.


Kaks ilusat ühesügavust auku aga ilma kolmandata ning seda lihtsal põhjusel, sest esitelikul on AS365 kopteril kaks ratast, mille tulemusel avaldub pinnasele väiksem surve, lisaks on esiosa ka kergem. Jäljesügavuseks mõõtsin 9 sentimeetrit. Tänaseks on juba olnud üsna mitu kuiva päeva ja pinnas pole enam pehme kuid siiski on tegu korraliku staadionigha ning need jäljed on heaks näiteks, et väikeste ratastega kopteriga ei saa maanduda maastikule kui muidugi staadioni on siinkohal kohane nimetada maastikuks...Sellised väikeste ratastega kopterid kõlbavad ainult kõva pinnasega platsidele maandumiseks, ükskõik mis ilusat juttu selle ümberlükkamiseks ka itaalia müügimehed ei räägiks... niisiis sellised masinad ei ole kaitseotstarbelised kuna nende kasutamisel on oluline piirang - tuleb kaasas kanda oma maandumisplatsi, soovitavalt installeeritud roomik-soomuk-tankile.