Võtame kokku esimese öölennunädala kolmest nädalast, mis meile eraldati programmi lõpetamiseks. Lühidalt võib õelda, et õppetöö läheb edasi samas vaimus nagu seda oli detsembrikuus, mil iga nädala kohta tuli üks lennupäev. Täpselt nii oli ka sel nädalal, kahepeale logisime 43 väärtuslikku minutit öölendu enveegeega ja kui olla veelgi täpsem, siis läksid need minu kontole. Lisaks tänasele lennupäevale oli tegelikult ka eile võimalus aga saksa täpsuse järgi usuti sinisilmselt meteo halba ilmaprognoosi ning jäeti juba eos öölennud ära. Irooniline on tõsiasi, et nii kui valge tööpäev lõppes ja kõik olid röömsalt kodupoole kimanud, selgines ka taevas ja isegi tähed tulid nähtavale. Kolm päeva polnud näha ei tähti, kuud ega päikest... ja tõestuseks ka pilt. Nu eks ole meteoroogidel ju hea amet, sest saavad ju vähemalt pooltel kordadel häma ajada kartmata, et peaksid saama sule sappa...
Täna oli seevastu taevas väikestest eurokopteritest must ning läksime röömsalt töö-ööle vastu. Minule naeratas fortuuna ja sain esimese otsa. Ilmaprognoosi järgi oli suht pime öö, valgustusaste 0.9 milliluksi(0.5 on viimane lubatud piir) ja nähtavus öövaatluseadmetel 1.8km. Esimene tagasiside tuli meeskonnalt, kellelt kopteri üle võtsime, et on ikka väga tume öö ja kontuure väga halb näha ning lisaks palju pimestavaid tulesi. Tõusin siis röömsalt õhku ning mida kõrgemale ja kaugemale lennujaamast, seda tumedamaks ja vähemaks jäi nähtavus. Lennuvälja alast välja jõudes kõlas eetris suur saksakeelne arutelu ning minu noor instruktor otsustas juba ennem esimesse pöördepunkti jõudmist tagasi keerata ja teha lennuvälja ringil treeningut. Pilt oli nii tume, et metsal ja põllul polnud võimalik vahet teha, lisaks ei olnud näha ühtegi elektriliini ja autode tuled olid pilkases pimeduses tõsiselt pimestavad. Võibolla mõni vanem ja kogenud lennuõpetaja oleks ikka lennu ära sooritanud... aga see selleks. Igatahes peale teist lennuväljaringi pakkisime pillid koti ning "eduka" nädala lõppemise puhul sai puhkeruumis võetud väike õll. Peale öölendu väike õll on tavaline taks siin. Traditsioon...
Vanemate lennuässade hinangul oli valgusaste 0.7-0.8 milliluksi aga NVG nähtavus nii kilomeeter(lubatud miinimum on 1.5km) kuna õhus oli palju niiskust. Konvensionaalseks lendamiseks oli ilm ilus ja need põristasid päris pikalt veel... Ja härrastele kodumaal, kes plaanivad lennata ühe piloodiga ennvegeed, siis tänane lend oli väga hea näide, miks on vaja ikkagi kahte pilooti - üks lendab ja üritab aru saada, kus ta on ning märgata ja vältida takistusi ning teine mees peab sidet, vahetab sagedusi ja timmib instrumente, hindab liiklusinfot, üritab viia kaarti kokku maastikuga ja samas veel juhendada lendavat õigele teele... Kui on ikka kottpime on ka öövaatluseadmetega pime, aga mitte nii kottpime kui palja silmaga vaadates. Lõpetuseks sobib siia tuua väike lõbus karikatuur, sellest milline nägi õine lendamine välja ennem kui tulid öövaatlusseadmed...
Täna oli seevastu taevas väikestest eurokopteritest must ning läksime röömsalt töö-ööle vastu. Minule naeratas fortuuna ja sain esimese otsa. Ilmaprognoosi järgi oli suht pime öö, valgustusaste 0.9 milliluksi(0.5 on viimane lubatud piir) ja nähtavus öövaatluseadmetel 1.8km. Esimene tagasiside tuli meeskonnalt, kellelt kopteri üle võtsime, et on ikka väga tume öö ja kontuure väga halb näha ning lisaks palju pimestavaid tulesi. Tõusin siis röömsalt õhku ning mida kõrgemale ja kaugemale lennujaamast, seda tumedamaks ja vähemaks jäi nähtavus. Lennuvälja alast välja jõudes kõlas eetris suur saksakeelne arutelu ning minu noor instruktor otsustas juba ennem esimesse pöördepunkti jõudmist tagasi keerata ja teha lennuvälja ringil treeningut. Pilt oli nii tume, et metsal ja põllul polnud võimalik vahet teha, lisaks ei olnud näha ühtegi elektriliini ja autode tuled olid pilkases pimeduses tõsiselt pimestavad. Võibolla mõni vanem ja kogenud lennuõpetaja oleks ikka lennu ära sooritanud... aga see selleks. Igatahes peale teist lennuväljaringi pakkisime pillid koti ning "eduka" nädala lõppemise puhul sai puhkeruumis võetud väike õll. Peale öölendu väike õll on tavaline taks siin. Traditsioon...
Vanemate lennuässade hinangul oli valgusaste 0.7-0.8 milliluksi aga NVG nähtavus nii kilomeeter(lubatud miinimum on 1.5km) kuna õhus oli palju niiskust. Konvensionaalseks lendamiseks oli ilm ilus ja need põristasid päris pikalt veel... Ja härrastele kodumaal, kes plaanivad lennata ühe piloodiga ennvegeed, siis tänane lend oli väga hea näide, miks on vaja ikkagi kahte pilooti - üks lendab ja üritab aru saada, kus ta on ning märgata ja vältida takistusi ning teine mees peab sidet, vahetab sagedusi ja timmib instrumente, hindab liiklusinfot, üritab viia kaarti kokku maastikuga ja samas veel juhendada lendavat õigele teele... Kui on ikka kottpime on ka öövaatluseadmetega pime, aga mitte nii kottpime kui palja silmaga vaadates. Lõpetuseks sobib siia tuua väike lõbus karikatuur, sellest milline nägi õine lendamine välja ennem kui tulid öövaatlusseadmed...
No comments:
Post a Comment