Lendasin selle lennukiga tagasi Saksamaale. Oli seiklusrikas reis. Tallinna lennujaamas hakkas trall pihta kui noortesuusa emmemmi tegelased blokeerisid oma mitte nõuetekohaselt pakitud vedelikega käsipagasis lennujaama turvakontrolli ning põhjustasid meeletu ummiku. Igatahes tasus varakult kohaletulek end ära. Pardaleminekuks rebisime RNX-iga end esimeste sekka, et ikka kiirelt saada uue lennumasina peale... Kuna lennuk väike ja värav lennukini ei ulatu, siis jalutasime ise mõnikümmend meetrit lennukini aga paraku oli tee libe ja nii mõnigi reisija tegi libedal jääl oleva lehma moodi liigutusi tasakaalu säilitamiseks. Lennukisse sisenedes jagati igaühele väike tervitusmeene, milleks osutus väike ülal pildil olev pabervimpel. Ei no jah aga kuhu jäävad koogid ja tordid uue lennuki esimestel lendudel... Igatahes lõhnas kui uus masin, kiirendus oli võimas, istmed mugavad ning tõusunurk üpriski vinge... ja kogu selle sagina jures jäi ennem väljumist märkamatuks fakt, et lennul oli ka välisminister...
Igatahes pooleteist tunniga olime Kopenhaagenis, kus tegime paarikümne minutiga kiirelt suure(0.75) Carlsberg Special õlle ja jätkasime teekonda vähe väiksema sama tootjafirma lennumasinaga ehk crj900 asemel crj200. Läbisime värava ja buss viis lennukini, paraku pidime oma 10 minutit ootama keset lennuvälja bussis kuni meid viimaks lennukisse lasti. Siis selgus ka viivituse põhjus, nimelt samalajal kui rahvas lennukisse sisenes askeldas lennukompanii mutrivillu parasjagu salongis lennuki uksejuures ning vahetas või remontis mingit üpriski suurt moodulit, mis oli tõmmatud vahekäiku ning põrandal vedelesid kruvikeerajad ja suur HAAMER. Minu pilk jäi päris pikalt pidama antud tegevusele ning seda märkas ka lennuki stjuardessike kes vaatas mind samalolli näoga kui mina seda mutrivillut... igatahes tundus asi temajaoks olevat rutiine ja võibolla on igati normaalne askeldada pardalemineku ajal SUURE haamri ja kruvikeerajaga lennuki moodulite kallal...
Suur õlle oli oma töö teinud, samuti veninud väljalend ning ruleerimine rajale kestis kui terve igaviku... ootasin härra kapteni päästvat turvavõõde kinnitustule kustumist ning nii kui see oli kustunud ja luba liikumiseks, lendasin tuhatnelja lennumasina peldiku poole. Just nimelt peldiku poole, tegu ei olnud just kõige puhtama boksiga aga kui häda suur siis ei ole vahet. Samas lennuk oli tõusurezimil aga sain ikkagi kuidagi poolviltuses asendis oma asja ära ajada ja rahulikult nautida ülejäänud lendu.
Hannoveri lennujaamas ootas meid tellitud auto koos juhiga, kes surus viisakalt tervituseks käppa ning suundus oopeliga kiirteed vallutama. Nu jah piitsutas autobaanil 180 kilomeetrit tunnis ja vähem kui poole tunniga olime juba teada tuntud baasis... Kõik on täpselt nii nagu lahkudes kuu tagasi, välja arvatud lumi, mida enam ei ole...
Aga kuidas kanaadakad tegid sellise toreda lennuki - eks võtsid aluseks oma väiksema jeti, venitasid kere pikemaks ning vaatasid, et täitsa hea aga venitaks veel pikemaks... ja siis veel pikemaks... nii saigi ühest väikesest paarikümnekohalisest bisnisjetist nii sajakohaline väike reisilennuk... all pildil 50ne kohaline väiksem mudel ja suurem nii 88 kohaline nagu meie eesti õhul. On küll jube pikk soolikas väikeste tiibadega aga siiski lendab!
No comments:
Post a Comment