Täna tegin üle pika aja lennu "vana hea armasa" Robinsoniga kuna mõtlesin, et väike soojendus ennem kontrollendu oleks hea ja kes teab millal suure lombi taha lõpuks pääseb... Tulemus oli ootamatult üllatav ehk oli tunne kui istuks esimest korda kopteri juhiste taha... Kui varem kirjutasin, siin üleminekut robinsonilt eurokopterile, siis nüüd vastukaaluks ka teisesuunaline üleminek või tagasiminek-tulek.
Aga lennust ka, ühesõnaga juhis käis ühest salongi otsast teise ja samamoodi tantsis ka kopter minu taktikepiall. Oleks nagu metsikut täkku taltsutanud. Peale mõningaid ringe ehk veerandtundi võitlemist võis olukorraga juba enamvähem rahule jääda aga esimesed hetked mõjusid shokeerivalt. Aga jah kui pole stabiilsusüsteemi, siis tuleb selleks ise olla...
Lisaks tundus salong olevat kitsas ja jalad oleks nagu kasvanud, sest ennem lendasin pedaalid keskmises asendis ja täna tundusid olevat põlved kui lõuall kui pedaalid olid keskel. Analoognäidikud vajaved veel harjumist ja aviohorisont on lihtsalt kui tore aksessuaar. Aga, et jutt liialt negatiivseks ei tõmbuks, siis head oli ikka ka - ehk vaade oli kopterist väga hea ja avar ning teist nii head kontoriakent annab ikka otsida. Ei ole suurt paneeli, mis kataks poolt akent ja kui üle suure paneeli tahaks näha, siis sel puhul istme ülemises asendis ei näe jälle küljeaknast välja kuna pea on laes kinni...
Aga üks on kindel, et kui lennata normaalsete juhistega kopteriga siis lennata nendel aga kui robinsoniga siis jääda robinsonile, sest nende kahe vahe on ikka meeletu... Hakka või uskuma teatud tegelase juttu käemälust. Paraku on kümme kuud eurokopteril teinud oma töö ja endise taseme saavutamiseks robinsonil tuleb teha nüüd kõvasti trenni. Piltlikult võib loo kokku võtta kui jõusaaliskäigu, ehk tavapärane ja kehale harjunud kolme kilone kang tuleb asendada kilose kangiga ja siit saab igaüks juba ise proovida ja tunda, mis värk on.
Aga lennust ka, ühesõnaga juhis käis ühest salongi otsast teise ja samamoodi tantsis ka kopter minu taktikepiall. Oleks nagu metsikut täkku taltsutanud. Peale mõningaid ringe ehk veerandtundi võitlemist võis olukorraga juba enamvähem rahule jääda aga esimesed hetked mõjusid shokeerivalt. Aga jah kui pole stabiilsusüsteemi, siis tuleb selleks ise olla...
Lisaks tundus salong olevat kitsas ja jalad oleks nagu kasvanud, sest ennem lendasin pedaalid keskmises asendis ja täna tundusid olevat põlved kui lõuall kui pedaalid olid keskel. Analoognäidikud vajaved veel harjumist ja aviohorisont on lihtsalt kui tore aksessuaar. Aga, et jutt liialt negatiivseks ei tõmbuks, siis head oli ikka ka - ehk vaade oli kopterist väga hea ja avar ning teist nii head kontoriakent annab ikka otsida. Ei ole suurt paneeli, mis kataks poolt akent ja kui üle suure paneeli tahaks näha, siis sel puhul istme ülemises asendis ei näe jälle küljeaknast välja kuna pea on laes kinni...
Aga üks on kindel, et kui lennata normaalsete juhistega kopteriga siis lennata nendel aga kui robinsoniga siis jääda robinsonile, sest nende kahe vahe on ikka meeletu... Hakka või uskuma teatud tegelase juttu käemälust. Paraku on kümme kuud eurokopteril teinud oma töö ja endise taseme saavutamiseks robinsonil tuleb teha nüüd kõvasti trenni. Piltlikult võib loo kokku võtta kui jõusaaliskäigu, ehk tavapärane ja kehale harjunud kolme kilone kang tuleb asendada kilose kangiga ja siit saab igaüks juba ise proovida ja tunda, mis värk on.
No comments:
Post a Comment