Sellel nädalal sai tehtud kõvasti tööd - nimelt sai toodud armee treeninglaagrist Teksasest tagasi kodubaasi üks meie üksuse BläkkHawk. Marsruut oli ligikaudu 1300 meremiili ja lennuaega tuli nii 11 tunni kanti.Nädal algas teisipäeval väikese missiooniga Marylandis kuna olime kutsutud osalema Salysbury Ülikooli vastuvõtul, kus esines kõnega Eesti suursaadik Ameerikas. Vastuvõtud on nagu nad on ning teisipäevane tööpäev venis pikaks ja koju jõudsin alles 2300. Peale nappi paari unetundi algas kell 0500 teekond Baltimore lennujaama ning sealt liinilennuga Teksasesse FT Hood-i kuhu jõudsime alles pealelõunat.
Sai tehtud väike lõunapaus, misjärel vaadatud kopter üle ning koostatud lennuplaan eesmärgiga jõuda võimalikult kaugele ennem pimedat. Kui planeerimisega oli nagu ta oli ehk toimus jooksvalt, improviseerides ja käigult, siis miskipärast uue ja huvitava tuhinas jäi silmavahele lubatud tööaeg, mis siin on 16 tundi ja nii lõpetasime esimese päeva pärast 17 töötundi Elvise kodulinnas Memphises. Selleks ajaks olime suutnud läbida kaks esimest 200 miili pikkust lõiku kuuest planeeritust. Päeva lõpus olid kõik läbi kui Läti rahad ja Elvist ei näinud meist keegi!
Hommikul varavalges sai suund jälle lennuväljale võetud ning pärast väikest ilmaanalüüsi olime sunnitud tormihoiatuste tõttu hoidma väheke lõunapoole. Paraku pärast esimest lõiku selgus, et ka lõunapoolse marsruudil on aktiivne äikesetormide ala, mis algas Atlantast ja suundus 40 miili laiuse ribana risti läbi planeeritud teekonna. Seega jäime pärast esimest lõiku pidama Tennessee osariigi linna nimega Chattanooga, kus sooja oli oma 30 kraadi...
üldlennunduse väike terminal vs reisilennuterminal
Lennujaamades on siin lisaks reisiterminalidele ka väikesed üldlennundusterminalid või teenindusalad, kus erinevad firmad pakuvad teenust kütusest kuni hoolduseni. Igal sellisel ettevõttel on oma raadiosagedus, millel saabuvad õhusõidukid annavad teada oma kohalejõudmise aja ja soovitud teenused. Muidugi on need teenusepakkujad ka lennujaama infos ning samuti võib neile ette helistada. Ühesõnaga väikstes miniterminalides on pisike lobby, planeerimisruum, kohvi ja snäkilett ning wc ehk kõik eluks oluline. Samuti on neil pakkuda ka autod üleöö jäävate meeskondade transpordiks lähimasse hotelli, kusjuures auto väljastatakse meeskonnale ilma eraldi tasu selle eest võtmata.
lennu planeerimise ruumid üldlennundusterminalis
Lennu huvitavaim osa oli Apalatsi mäestiku ületamine, mida tegime hommikul ning kohati kattis mägesi maapinnalähedane pilvekiht. Kuna startisime soojast Chattanoogast, siis oli muidugi jope kusagil kohvirs ja kõrgelt mägesi ületades kiskus salongis jahedaks. UH60 salaong ei ole just kõige tihedam ja minu kord oli olla meeskonnaliige taga salongis ning sooja hoidmiseks toppisin hunniku juba kasutatud kaarte endale vestivahele ning hoidsin võimalikult kabiini lähistele...
Eelviimase otsana maandusin Richmondi lennuväljal, kus lennujuht andis tiheda liikluse ja järjekorra tõttu ruleerimisteedel suunised maanduda omal vastutusel otse üldlennukite teenindusperroonile, mis tagantärele ostus mitte just kõige viisakamaks teoks. Nimelt on kopteril, mis kaalub täisvarustuses oma 9-10 tonni ikka meeltu "downwash" ja nii ma sisuliselt tekitasin meeletu tolmupilve sinna perroonile. Õnnetuseks oli seal ka üks õnnetu "bisnisjet", millel vahetati maandumise käigus purunenud rehvi ja selle juurest kargas välja hunnik aktiivselt kätega žestikuleerivaid härraseid kui minu tekitatud meeletu tuul ja tolmupilveke nendeni jõudis... Ameeriklasest kapten pidi vajuma häbist maasisse aga samas ei võtnud ta ka juhtimist üle kuna mujale lihtsalt polnud võimalust minna... Ja nii ta istus õnnetult seal kopteris ning ei liikunud isegi ei kohvi ega peldiku poole... nuh minul väga häbi polnud või oli see tunne ununenud koju ja kõmpisin rõõmsa kopteristina terminali poole ning tagasiteel tuli isegi ennem kõvasti vehkinud mees vabandust paluma, et oli üle reageerinud ja et me ikka südamesse ei võtaks kuna neil oli kriitiline olukord ja sellest tulenevalt närvid natuke krussis... eks ma viisakalt vabandasin vastu ja sinna see jäigi.
Eelviimase otsana maandusin Richmondi lennuväljal, kus lennujuht andis tiheda liikluse ja järjekorra tõttu ruleerimisteedel suunised maanduda omal vastutusel otse üldlennukite teenindusperroonile, mis tagantärele ostus mitte just kõige viisakamaks teoks. Nimelt on kopteril, mis kaalub täisvarustuses oma 9-10 tonni ikka meeltu "downwash" ja nii ma sisuliselt tekitasin meeletu tolmupilve sinna perroonile. Õnnetuseks oli seal ka üks õnnetu "bisnisjet", millel vahetati maandumise käigus purunenud rehvi ja selle juurest kargas välja hunnik aktiivselt kätega žestikuleerivaid härraseid kui minu tekitatud meeletu tuul ja tolmupilveke nendeni jõudis... Ameeriklasest kapten pidi vajuma häbist maasisse aga samas ei võtnud ta ka juhtimist üle kuna mujale lihtsalt polnud võimalust minna... Ja nii ta istus õnnetult seal kopteris ning ei liikunud isegi ei kohvi ega peldiku poole... nuh minul väga häbi polnud või oli see tunne ununenud koju ja kõmpisin rõõmsa kopteristina terminali poole ning tagasiteel tuli isegi ennem kõvasti vehkinud mees vabandust paluma, et oli üle reageerinud ja et me ikka südamesse ei võtaks kuna neil oli kriitiline olukord ja sellest tulenevalt närvid natuke krussis... eks ma viisakalt vabandasin vastu ja sinna see jäigi.
Martin ja Martin Air, Richmond International
Apalatsi mäestik
No comments:
Post a Comment