Jalgpallimats

Oi oi - kaks kuud tühjust! Pean kätte võtma ja ikka leidma aega kirjutada. Pea ei ole prügikast ja kui isegi lugejaid pole, siis on mul pärast ülevaade mida tehtud on. Lihtsam raamatut pensionipõlves kirjutada...

Saabus pool aastat oodatud jalgpallimats. Minu lemmikmeeskond Manchester United tuli koduhoovi mängima. Pidin piletid varakult ostma kuid kuna polnud selge paljud tulevad venis see kuni viimse päevani. Vaatasin, et jätkub ning printisin staadionikaardi välja, et siis osta hangeldajalt või piletikassast. Usas on muideks internetist pileteid kallim osta kui staadionilt. Igasugu teenustasud tulevad juurde alates pileti käitlusest kuni kaardimaksetasuni... ja see on ikka oma 15% pileti hinnast...

Niisiis läksime staadionile ilma piletiteta. Ma panin selga oma Manu särgi, mis nummerdatud kui 11 Giggs. Enam ta ei mängi kuid on treener. Esimese asjana üllatas krõbe parkimistasu - kukrut tuli kergendada 40 taala jagu. No niipalju pole ma veel ühelgi spordiüritusel maksnud. DC-s elavad vist ikka rikkad. Staadioni ääres pakuti ka pileteid kuid need olid liiga kõrgel. Piletikassast saime piletid õige hinnaga ning fännisektorisse ja seda 11 rea kaugusele väravast. Päris lähedal. Ma olen alati hinnatundliku kliendina ostnud odavamad piletid kõrgele tribüünile. Seekord proovisin odavaid pileteid värava taga. Täitsa toimis. Nägin mängijaid ja mängu lähemalt.

Kui mäng alagas hakkasid osad ameeriklased kisama, et istugu maha. Fännisektoris seistakse ikka enamasti püsti ja jorisetakse laulujuppi... Aga laisad ameeriklased ei tea jalgpallikultuurist vist eriti midagi ning nii lootsid vaadata mängu fännisektorist kui kodukinost, Istudes ja popkorni mugides. Osad isegi istusid, sest karjuti juba, et lapsed ei näe ja mõelghe neile... jah jah ise ei jõua seista ja tooma lapsed näiteks. Sel mehel polnud üsna mitme rea läheduses ühtegi last... Esimeste ridade fännid seisid jätkuvalt püsti ning nii ei jäänudki muud üle kui leppida neil ning teisel poolajal ei arutanud sel teemal enam keegi. Pool esimesest poolajast vaidles keegi ikka kellegiga, miks maha ei istuta... Vaheajal saabusid lausa turvamehed, toimetasid kaks kõvemini laulnud fänni minema... see oli imelik... ju keegi kaebas... aga veerand tundi hiljem olid tüübid tagasi ja tõmbasid uuesti laulu ja tribüüni käima!

Muidugi oli mäng nii igav, et midagi muud peale vaidlemise teha polnudki. Veeretati palli ja united üritas muukida lahti itaallaste kaitset kuid need olid kui mihklid kaitsma ning läksid koguaeg kahe kolme mehega palliga mehele peale... värava ees oli ikka neid pidevalt oma kaheksa tükki. Poolajal vahetati peaagu terve Manu meeskond välja ja nooremad mängijad natuke ikka üritasid end tõestada. Värvani paraku ei jõutud kuigi paar lõõki ikka raamidesse

saadi. Vahepeal oli nii igav, et publik hakkas lausa laineid tegema ja pole mina oma silmadega varem näinud, et publikulained teevad pea viis tiiru ü,ber staadioni ennem kui vaibuvad.

Mäng lõppes väravateta viigiga ja turniiri reegild nägid ette penalte. lootsin, et need lüüakse ikka unitedi värava all ja nii saigi see olema ning nägin seeriat päris lähedalt. Panin juba käed palli püüdmiseks valmis... Penalteid realiseeriti hästi ja lähedalt ja väravavahid eriti midagi teha ei suutnud. Eelviimane Interi lõõja lõi latti ja see sai otsustavaks. Latti tabas palli sellise jõuga, et värav tahtis lausa taevasse lennata. Latt jupp aega veel värises...

5-3 lõpptulemusega võib rahule jääda. Kuigi mängus väravaid ei näinud nägin head kaitsetööd ja penalte. Vähemalt on oma lemmikmeeskond nähtud. Järgmine siht Old Trafford...