IFR kursusega oleme jõudnud tublisti nii poole peale ja käsil on hetkel marsruutlennud simulaatoris. Planeerimine on omaette teema siin, kõik käib käsitsi ja pliiatsi, malli ja kalkulaatoriga. OPL meie mõistes ei esine vaid on Flight Log, kuhu siis tehakse vajalikud rehnungid ja märkmed, kusjuures kursid ja vahemaad mõõdetakse IFR kaardilt. Omaette täpisteadus on leida kurss tõusuprotseduuri lõpp-punktist järgmisesse punkti, st tuleb imaginaarselt kujutada see IFR marsruutkaardile ning tõmmata joon järgmisesse punkti aga kui seda ka seal ei ole kajastatud vaid on jällegi imaginaarne punkt, siis on ikka päris lõbus. Lisaks tahavad teatud instruktorid näiteks lähenemis ja stardiprotseduuride väljaarvutamist ajaliselt - paraku ei ole lähenemise skeemid ju skaalas, et saaks sealt vahemaad ja kursse mõõta. Kuigi on mingid ühtsed standardid siis ikkagi on päris suur erinevus instruktorite lähenemisel planeerimisel ning ka lendamisel. Hea, et minu oma lepib sellega, et täpislähenemine on standartselt 15 minutit ja mittetäpislähenemine 10 minutit. Tõusud planeerin kõhutunde järgi silm sirkel, nina vinkel meetodil. Planeerimine keskmiselt üheks marsruudiks võtab nii oma paar tundi julgelt ära ja seda omast vabast ajast kodus. Pildil tabati mind planeerimast. Ringkalkulaator on suur sõber.
Makulatuuri on tonnides ja elu hoopis põnevam kui meie nelja lennujaamaga vabariigis, kus healjuhul tosinkond erinevat IFR lähenemist. Näiteks Hannoveris on juba ühe lennuvälja kohta samapalju võimalusi kokku ja kui marsruutlend sisaldab kolmele-neljale lennujaamale lähenemist kahetunnise lennu jooksul, siis on lennus käedjalad tööd täis ning edukas sooritus eeldab head planeeringut. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et pakkeri lennuakadeemias sellist praktikat juba naljalt ei saa ning kogu eesti IFR tundub kui kökimõki, st lennujaamade vahe on ju sadades kilomeetrites ning aega valmistada protseduuriks piisavalt. Päris omaette sport on ikka minna 10-15 minutiga ühelt lennujaamalt teisele üle... ja erinevaid protseduure siin ikka jagub. Eks meil ole topeltraskem kui sakslastel, kel masinaga neli korda rohkem lennukogemust ja õhuruum tuttav. Harjumatu on veel see kui majakaid nimetatakse kohanimetusega aga kaardil on vaid kolmetäheline kood. Ja tegelikkuses oleme ikka poolel teel ning päris õhuruumi pole sattunud, eks kui sinna jõuame kirjutan uuesti.
Makulatuuri on tonnides ja elu hoopis põnevam kui meie nelja lennujaamaga vabariigis, kus healjuhul tosinkond erinevat IFR lähenemist. Näiteks Hannoveris on juba ühe lennuvälja kohta samapalju võimalusi kokku ja kui marsruutlend sisaldab kolmele-neljale lennujaamale lähenemist kahetunnise lennu jooksul, siis on lennus käedjalad tööd täis ning edukas sooritus eeldab head planeeringut. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et pakkeri lennuakadeemias sellist praktikat juba naljalt ei saa ning kogu eesti IFR tundub kui kökimõki, st lennujaamade vahe on ju sadades kilomeetrites ning aega valmistada protseduuriks piisavalt. Päris omaette sport on ikka minna 10-15 minutiga ühelt lennujaamalt teisele üle... ja erinevaid protseduure siin ikka jagub. Eks meil ole topeltraskem kui sakslastel, kel masinaga neli korda rohkem lennukogemust ja õhuruum tuttav. Harjumatu on veel see kui majakaid nimetatakse kohanimetusega aga kaardil on vaid kolmetäheline kood. Ja tegelikkuses oleme ikka poolel teel ning päris õhuruumi pole sattunud, eks kui sinna jõuame kirjutan uuesti.
No comments:
Post a Comment