Vahepeal on aega sisustatud väikeste paraadidega. Nimelt eelmisel reedel vahetus kohalikus baasis ülem ning seetõttu korraldati väike rivistus, millest osavõtt kõikidele kohustuslik. Täna oli ülemavahetus naaberbaasis, seega kohustuslikus korras tunnine bussireis rivistusele Celle baasi. Esimene kord oli huvitav vaadata kuigi aru mitte muhhvigi ei saa. Pidime lihtsal rivis tegema nii nagu sakslased teevad...
Rivistusel seati kaader ilusti rivvi, makist läbi mõgafoni lasti rahvale kuulata uue juhi elulugu, seejärel marssis pasunakoor angaari sisse, vahetuvad juhid pidasid kordamööda kõnet ning vahel lasti ka pasunakooril pasundada. Kaks täpselt samasugust üritust. Lõpuks mängis ansambel Saksa hümni ning seejärel oli pidu läbi.
Tänase ja eelmise ürituse vahe seisnes selles, et Celles tehti ka muuseas väike lennushõu. Nimelt justkui muuseas kui rahvas lahkus angaarist ilmus metsatagant välja HUEY ja vintsis ülese angaariesiselt muruplatsilt ühe võitleja. Päris efektne vaatepilt sai veel efektsema lõpu kui peale vintsimist kadus HUEY silmapiirile ning pöördus tagasi hirmsa hooga ja madalalt nii 100 jala kanti ülelennuks. Rahvamassi kohal tehti kiire vähemalt 60 kraadise kallakuga 90 kraadine pööre, mis pani Vietnami sõjast tuntud kurikuulsa HUEY labad võimsalt plaksuma(spetsialistidele blade flapping) ehk nagu oleks jäänud rämeda kuuliplduja rahe alla. VÕIMAS. See kompenseeris kogu rivis seistud vaeva. Ülemisel pildil kõnepukk ja alumisel HUEY vintsimas.
Muidugi on Saksa armees kord raudne ning kõik korras kui Norras. Või siiski mitte. Igatahes segadust ja teadmatust oli mõlemal rivistusel omajagu. Tänane reis algas meeldivalt, sest pidime bussile minema kell 9. Hommikul kuulsin läbi une koputust uksele, vaatasin kella ja see näitas 7:40, mõtlesin et naaber varakult tõusnud ja niisama kolistab. Otsustasin edasi põõnata nagu planeeritult aga just kui olin saanud silmad kinni kuulsin juba suuremat kolkimist uksele. Ajasin siis taguotsa püsti tegin ukse lahti ja ennäe kursuse vastutav naabrimees rõõmustas teatega, et buss väljub hoopiski kell 8... hmmm... vaatasin kella, mis näitas 7:50... egas midagi, kiirelt hambad puhtaks ja püksid jalga ning kuub selga. Nii ma jõudsin enamuse klassikaaslastega kaheksaks bussile, mis seisis veel veerand tundi ennem kui otsustas liikuma hakata. Ülejäänud meie eesti mehed paraku nii kiirelt plaanimuutusele ei jõudnud reageerida aga eks neil ole ikka pikem maa tulla kah...
Cellesse jõudsime kõvasti varem kui planeeritud ning viitsime aega parajaks baasi kohvikus, kust leidsin endale huvitava meene. Päris omapärane pääts, mille saamiseks pidin loobuma neljast kohalikust tugrikust... Aga eks luftwaffe ässad ole kõvad mehed kah!
Rivistusel seati kaader ilusti rivvi, makist läbi mõgafoni lasti rahvale kuulata uue juhi elulugu, seejärel marssis pasunakoor angaari sisse, vahetuvad juhid pidasid kordamööda kõnet ning vahel lasti ka pasunakooril pasundada. Kaks täpselt samasugust üritust. Lõpuks mängis ansambel Saksa hümni ning seejärel oli pidu läbi.
Tänase ja eelmise ürituse vahe seisnes selles, et Celles tehti ka muuseas väike lennushõu. Nimelt justkui muuseas kui rahvas lahkus angaarist ilmus metsatagant välja HUEY ja vintsis ülese angaariesiselt muruplatsilt ühe võitleja. Päris efektne vaatepilt sai veel efektsema lõpu kui peale vintsimist kadus HUEY silmapiirile ning pöördus tagasi hirmsa hooga ja madalalt nii 100 jala kanti ülelennuks. Rahvamassi kohal tehti kiire vähemalt 60 kraadise kallakuga 90 kraadine pööre, mis pani Vietnami sõjast tuntud kurikuulsa HUEY labad võimsalt plaksuma(spetsialistidele blade flapping) ehk nagu oleks jäänud rämeda kuuliplduja rahe alla. VÕIMAS. See kompenseeris kogu rivis seistud vaeva. Ülemisel pildil kõnepukk ja alumisel HUEY vintsimas.
Muidugi on Saksa armees kord raudne ning kõik korras kui Norras. Või siiski mitte. Igatahes segadust ja teadmatust oli mõlemal rivistusel omajagu. Tänane reis algas meeldivalt, sest pidime bussile minema kell 9. Hommikul kuulsin läbi une koputust uksele, vaatasin kella ja see näitas 7:40, mõtlesin et naaber varakult tõusnud ja niisama kolistab. Otsustasin edasi põõnata nagu planeeritult aga just kui olin saanud silmad kinni kuulsin juba suuremat kolkimist uksele. Ajasin siis taguotsa püsti tegin ukse lahti ja ennäe kursuse vastutav naabrimees rõõmustas teatega, et buss väljub hoopiski kell 8... hmmm... vaatasin kella, mis näitas 7:50... egas midagi, kiirelt hambad puhtaks ja püksid jalga ning kuub selga. Nii ma jõudsin enamuse klassikaaslastega kaheksaks bussile, mis seisis veel veerand tundi ennem kui otsustas liikuma hakata. Ülejäänud meie eesti mehed paraku nii kiirelt plaanimuutusele ei jõudnud reageerida aga eks neil ole ikka pikem maa tulla kah...Cellesse jõudsime kõvasti varem kui planeeritud ning viitsime aega parajaks baasi kohvikus, kust leidsin endale huvitava meene. Päris omapärane pääts, mille saamiseks pidin loobuma neljast kohalikust tugrikust... Aga eks luftwaffe ässad ole kõvad mehed kah!
Nu oleks siis mõne ilusa flapping-u pildi siia riputanud...
ReplyDelete