Oli tegus nädalavahetus, täna tegin järjekordse väikese rattamatka nii linnulennult 15 km kauguse Porta Westfalica teletornini. Teletorn asub umbes 1000 jalase(300m) mäe otsas. Väntasin rahulikult mäeni ning jalamil oli kinnimüüritud avaus ka mäe sisemusse. Arvatavasti olla seal kunagine kaevandus või laager milles juudirahvas kõvasti sunnitööd tegi, ühtegi seletavat silti paraku ei leidnud. Igatahes silma jäi avause küljele raiutud töölise kuju ning ülespoole oli vähemalt oma viiskümmend meetrit kaljut püstloodis.
Väntasin edasi kuni leidsin matkaraja, mis pidi viima teletornini. Tõus oli paraku nii järsk ja kohati oli ka trepp ning väntamisest ei tulnud seetöttu suurt midagi välja. Ühesõnaga tassisin ratta peaaegu mäe tippu... pildil siis väike puhkepaus ja näha tõusu kalle ning taamal puude vahelt paistab järgmine mägi, mille otsas kunagi eespool mainitud keiser willemi kuju.
Lõpuks hakkas ka teletorn paistma ja viimase otsa andis rahulikult vändata. Puude vahelt paistab teletorn ning selle kõrval justkui mahajäetud lossivaremed. No eks kindlasti vähene kinnisvara ja miljööväärtus kui kõrvale selline valge betoonist monstrum ehitatakse. Ja samuti mõjub kahjulikult tornist kiirgav propaganda elektromagnetlainetel.
Mida lähemale tornile seda suuremana see tundus, kusjuures simulaatorilendudel on seda torni kasutatud maandumisplatsina. Vaatasin, et mahub tõesti ikka ka päriselt väiksema kopteriga sinna otsa vabalt maanduma kui neid antenne oleks seal platvormil vähem.
Torni keskel oli vaateplatvorm, milleni viiva keerdreppi sissepääs oli paraku kinni ja ilus vaatepilt jäigi nägemata. Torni kõrval olev mahajäätud objekt tundus olevat kunagine restoran, milles uhkes söögisaalis sõin püstijalu lõunaks kaasavõetud paar võileiba ja banaani.
Tagasi otsustasin vändata mõõda mäeahelikku, mis oli küll huvitav tee kuid paganama raske. Allamäge on muidugi tore vurada aga rühkida korduvalt paarisajameetrist kõrgusvahet ülespoole on omaette ooper. Kokku vist tuli nii viis korda vallutada mägi kuna tee lookles enamvähem keset mäe keskjoont. Matkaradu ja vaadata oli piisavalt, silma jäid mõned allikad ja mõningad kivimürakad. Huvitavaim objekt, mille leidsin oli 9. meridiaani tähistav post, nimelt selle koha peal pidavat olema siis 9 kraadi idapool greenwitchi nullmeridiaanist. Huvitav, kas igal meridiaanil on kusagil seda tähistav postike?
Kuigi plaanis oli teha pikem matk ja poolelt teelt keerasin kodupoole, et mitte jääda pimeda peale. Muidugi oli oma osa ka makaronideks muutunud jalgadel. Igatahes kui ilma jätkub, vallutan mäeaehlikku edasi. Kilomeetreid tiksus täna kokku 40 ringis.
Väntasin edasi kuni leidsin matkaraja, mis pidi viima teletornini. Tõus oli paraku nii järsk ja kohati oli ka trepp ning väntamisest ei tulnud seetöttu suurt midagi välja. Ühesõnaga tassisin ratta peaaegu mäe tippu... pildil siis väike puhkepaus ja näha tõusu kalle ning taamal puude vahelt paistab järgmine mägi, mille otsas kunagi eespool mainitud keiser willemi kuju.
Lõpuks hakkas ka teletorn paistma ja viimase otsa andis rahulikult vändata. Puude vahelt paistab teletorn ning selle kõrval justkui mahajäetud lossivaremed. No eks kindlasti vähene kinnisvara ja miljööväärtus kui kõrvale selline valge betoonist monstrum ehitatakse. Ja samuti mõjub kahjulikult tornist kiirgav propaganda elektromagnetlainetel.
Mida lähemale tornile seda suuremana see tundus, kusjuures simulaatorilendudel on seda torni kasutatud maandumisplatsina. Vaatasin, et mahub tõesti ikka ka päriselt väiksema kopteriga sinna otsa vabalt maanduma kui neid antenne oleks seal platvormil vähem.
Torni keskel oli vaateplatvorm, milleni viiva keerdreppi sissepääs oli paraku kinni ja ilus vaatepilt jäigi nägemata. Torni kõrval olev mahajäätud objekt tundus olevat kunagine restoran, milles uhkes söögisaalis sõin püstijalu lõunaks kaasavõetud paar võileiba ja banaani.
Tagasi otsustasin vändata mõõda mäeahelikku, mis oli küll huvitav tee kuid paganama raske. Allamäge on muidugi tore vurada aga rühkida korduvalt paarisajameetrist kõrgusvahet ülespoole on omaette ooper. Kokku vist tuli nii viis korda vallutada mägi kuna tee lookles enamvähem keset mäe keskjoont. Matkaradu ja vaadata oli piisavalt, silma jäid mõned allikad ja mõningad kivimürakad. Huvitavaim objekt, mille leidsin oli 9. meridiaani tähistav post, nimelt selle koha peal pidavat olema siis 9 kraadi idapool greenwitchi nullmeridiaanist. Huvitav, kas igal meridiaanil on kusagil seda tähistav postike?
Kuigi plaanis oli teha pikem matk ja poolelt teelt keerasin kodupoole, et mitte jääda pimeda peale. Muidugi oli oma osa ka makaronideks muutunud jalgadel. Igatahes kui ilma jätkub, vallutan mäeaehlikku edasi. Kilomeetreid tiksus täna kokku 40 ringis.
No comments:
Post a Comment