Täna tuli ootamatult võimalus proovida Eurocopter AS532 COUGAR kopterit. Haarasin härjal sarvist ja sain umbes veerantunnise lennu prantslaste kopteriga, mis koosnes kolmest lennuväljaringist Ämari lennuväljal. Nendest kaks lendasin täitsa ise ja võib õelda, et päris hea elamus ning väga mõnus kopter on.
Ilm oli ilus instrumentaallennuilm ehk nähtavus lumesajutõttu maapeal nii paar kilomeetrit ja kolmesaja jalapeal pilvepiiril kahanes see kohati vähemaks kui kilomeeter, mis tegi kogu lennu tundmatul masinal veelgi keerukamaks või ehk pigem huvitavamaks... Alustuseks tuli päris kõrgele kabiini ronida, mis polnud just kõige lihtsam tegevus aga selle eest oli sees ruumi meeletult. Kabiinis ootas ees juba EC135-lt tuttav juhis aga instrumentide paneel oli vanakooli analoognäidikutega. Sain kiire mõnelauselise briifi samalajal kui piloot käivitas kopteri ning seejärel tegi peremees esimese ringi, mille järel kogu juhtimine usaldati minu kätte ning haarasin röömsalt ohjad enda haardesse ehk taltsutasin ise edasi 3000 hobujõulist metskassi. Ripplendu sain ilma raskema vaevata kuigi juhis tundus kuidagi harjumatult vasakule hoidvat aga hästi trimmitud kopter püsib kui miska ripplennus. Stardil oli üllatus kui kopter kiskus valelepoole viltu ja tahtis saada harjumuspärasest vastasjalga ning siis äkki laksatas mul peas, et sellel käib ju rootor teisipidi ringi...
Eks esimene ring oli natuke hämming kuna mõõda kabiini tuli ajada taga erinevaid vajalikke näidikuid ning võib õelda, et klaaskokkpit oma kompaksusega on ikka meeletult mugavam lahend kui analoog. Samalajal oli nähtavus kohati nullilähedane ja ning instrumentide korralikuks skanneerimiseks jäi aega väheseks ehk seega lendasin puhtalt tunde järgi ja kui finaali põõrates paistis rada otse ees oli tunne ülev. Laskumine ja maandumine tunus olevat üllatavalt lihte. Natuke kopter värises ripplendu üleminekul aga maandumine oli ootamatult pehme ja mugav, eks amordid tegid oma töö ja minu esimene kogemus ratastelikuga oli meeldiv aga sisimas valitses ikkagi kuidagi õõvastav tunne, sest kui oled harjunud suusktelikuga ehk kui kopter on maas, siis ei toimu enam mingit kõikumist aga see masin õõtsus nagu oleks kummipaadiga elumerelainetel.
Teisel ringil tutvustati mulle autopilooti ning nagu teada pole selle abil lendamine enam eriline kunstükk ja sain mahti uurida lähemalt ka muid näite ja parameetreid ning isegi rahulikult välja vaadata ja nautida lendu korraliku kopteriga.
Kokkuvõtlikult võib õelda, et väga mugav kopter lendamiseks. Juhistega ei pidanud palju vehkima, lendas väga stabiilselt aga oli samas hästi manöövertatav ja mingisugust suurt inertsi mina ei tähgeldanud. Natuke harjumatu oli kollektiiv, mille liigutamiseks pidi vajutama käepideme all olevat nuppu(kui seda ei teinud liikus kollektiiv sinna asendisse tagasi kust ta viimati oli). Võimsust oli meeletult aga samas oli tagasalong ka pooltühi. Ballastiks kahekümnekohalises salongis lisaks teisele piloodile ja pardatehnikule oli kolm oma meest.
Kinnitada võin nüüd fakti, et mida suurem seda mugavam ehk kui robinsoni täismass on nii tonn, siis EC135 juba kolm korda rohkem ehk 3 tonni, millest COUGAR omakorda kolm korda raskem ehk 9 tonni. Ja jääb vaid loota soodsaid tuuli, mis ehk ühel ilusal päeval toovad ka meile korralikud töömasinad ning mängulendamine ja immiteerimine asendub tösise ja kasuliku tööga!
Illustratsiooniks pilt internetist samatüübi kopterist.
Ilm oli ilus instrumentaallennuilm ehk nähtavus lumesajutõttu maapeal nii paar kilomeetrit ja kolmesaja jalapeal pilvepiiril kahanes see kohati vähemaks kui kilomeeter, mis tegi kogu lennu tundmatul masinal veelgi keerukamaks või ehk pigem huvitavamaks... Alustuseks tuli päris kõrgele kabiini ronida, mis polnud just kõige lihtsam tegevus aga selle eest oli sees ruumi meeletult. Kabiinis ootas ees juba EC135-lt tuttav juhis aga instrumentide paneel oli vanakooli analoognäidikutega. Sain kiire mõnelauselise briifi samalajal kui piloot käivitas kopteri ning seejärel tegi peremees esimese ringi, mille järel kogu juhtimine usaldati minu kätte ning haarasin röömsalt ohjad enda haardesse ehk taltsutasin ise edasi 3000 hobujõulist metskassi. Ripplendu sain ilma raskema vaevata kuigi juhis tundus kuidagi harjumatult vasakule hoidvat aga hästi trimmitud kopter püsib kui miska ripplennus. Stardil oli üllatus kui kopter kiskus valelepoole viltu ja tahtis saada harjumuspärasest vastasjalga ning siis äkki laksatas mul peas, et sellel käib ju rootor teisipidi ringi...
Eks esimene ring oli natuke hämming kuna mõõda kabiini tuli ajada taga erinevaid vajalikke näidikuid ning võib õelda, et klaaskokkpit oma kompaksusega on ikka meeletult mugavam lahend kui analoog. Samalajal oli nähtavus kohati nullilähedane ja ning instrumentide korralikuks skanneerimiseks jäi aega väheseks ehk seega lendasin puhtalt tunde järgi ja kui finaali põõrates paistis rada otse ees oli tunne ülev. Laskumine ja maandumine tunus olevat üllatavalt lihte. Natuke kopter värises ripplendu üleminekul aga maandumine oli ootamatult pehme ja mugav, eks amordid tegid oma töö ja minu esimene kogemus ratastelikuga oli meeldiv aga sisimas valitses ikkagi kuidagi õõvastav tunne, sest kui oled harjunud suusktelikuga ehk kui kopter on maas, siis ei toimu enam mingit kõikumist aga see masin õõtsus nagu oleks kummipaadiga elumerelainetel.
Teisel ringil tutvustati mulle autopilooti ning nagu teada pole selle abil lendamine enam eriline kunstükk ja sain mahti uurida lähemalt ka muid näite ja parameetreid ning isegi rahulikult välja vaadata ja nautida lendu korraliku kopteriga.
Kokkuvõtlikult võib õelda, et väga mugav kopter lendamiseks. Juhistega ei pidanud palju vehkima, lendas väga stabiilselt aga oli samas hästi manöövertatav ja mingisugust suurt inertsi mina ei tähgeldanud. Natuke harjumatu oli kollektiiv, mille liigutamiseks pidi vajutama käepideme all olevat nuppu(kui seda ei teinud liikus kollektiiv sinna asendisse tagasi kust ta viimati oli). Võimsust oli meeletult aga samas oli tagasalong ka pooltühi. Ballastiks kahekümnekohalises salongis lisaks teisele piloodile ja pardatehnikule oli kolm oma meest.
Kinnitada võin nüüd fakti, et mida suurem seda mugavam ehk kui robinsoni täismass on nii tonn, siis EC135 juba kolm korda rohkem ehk 3 tonni, millest COUGAR omakorda kolm korda raskem ehk 9 tonni. Ja jääb vaid loota soodsaid tuuli, mis ehk ühel ilusal päeval toovad ka meile korralikud töömasinad ning mängulendamine ja immiteerimine asendub tösise ja kasuliku tööga!
Illustratsiooniks pilt internetist samatüübi kopterist.
No comments:
Post a Comment