Rohkem kui pool aastat kodumaast ja kodustest toitudest eemal. Seega sai võetud ette teekond netis guugeldatud lähiümruses asuvatese vene poodidesse. Baltimores leidsin neid koguni kaks tükki, millest esimene Stolychny nägi välja justkui suvaline Sillamäe nurgapood. Poes räägiti ainult vene keeles, letit ei olnud just kõige puhtamad ja külastav kontingent oli parasjagu vähemalt pensionieas.
Poes oli valida peaagu kõike elementaarset, mida venelased tarbivad ehk alates lihaletipeal olevatest saslõkist, mille peal lendasid röömsalt kärbsed kuni küpsiste, morsi, sprottide, pelmeenide ja viineriteni välja. just see lihalett jättis unustamatu mulje ja meenutas aegu ammuseid, mil poodides olid sarnase valikuga lahtised ning pestud välimusega vorstikesed ning üllataval kombel jätkus ka klientuuri... Silma jäi sealt letist estonski vorst - vot pole veel sellist eestis näinud ja kuulnud ka midagi "eesti vorstist" igatahes jäi seekord ostmata...
Nägi pood välja nagu ta nägi aga toiduvalik oli vähemalt lähedasem kodumaisele kui seda on tavalises ameerika supermarketis. Igatahes tuleb seal vähemalt leiva järel hakata mõned korrad kuus käima. Toidupoe kõrval oli ka mingi raamatu ja videopood.
Teine vene pood oli väheke kaugemal ja sinna kulub oma tunnijagu sõitu, see eest oli väheke viisakama välimusega kuigi toiduvalik oli enamvähem samasse auku. Vähemalt leivamure on nüüd lahendatud. Ja korralikku vorsti saab nüüd kah ning samuti on lahendatud manna ja tatrapudru hankimine.
Aga saagiks sain ma kahe poe peale kokku sellise kraami - moskva suitsuvorst, pelmenid, sprotid õlis, präänikud, must leib ja buratiinio limonaad.
Pole paha..
ReplyDelete