On lõppemas üle kolme kuu kestnud teenistus rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Afganistani Islamivabariigis ja kokkuvõttes võib lühidalt õeldes jääda kogemusega rahule. Nähtud ja läbi sai tehtud kogu meditsiinilise evakuatsioonikopterite tööpõld ehk lisaks teooriale on olemas nüüdsest ka praktika. See kolm kuud ei ole teab, mis pikk aeg kuid siiski piisav. Võiduks jalgpallis piisab ka ühest ainasast väravast ja selleks ei pea väravat pallidest tuugalt täis lõõma. Ka lennutundide osas jäi tulem väikseskooriliseks kuid mida vähem lende, seda vähem ka vigastatuid, mis on ju hea! Ja mida kiiremini saad lennu tehtud seda parem patsiendile ning nii on tunnid visad tulema. Ühesõnaga medevac tund ei võrdu kohe kindlasti üks ühele tavalisele rutiinsele liinilennule punktist a punkti b. Oli seiklust, verd, higi ja pisaraid ning ka au ja kuulsust. Astun uhkelt veteranide ritta ja annan parima oma kogemuse edasiandmiseks. Ja meenutuseks veel mõned pildid:
Ajataju hoidis wc uksel olev koristusgraafik - kõige veidram kalender!
Naaberboksi uks... sõdurielu ja unelmad!
Toiduvalik oli rikkalik kuid oli ka päevi, mil suudeti lõhe kummi küpsetada või lõunamaise vürtsise menüü tõttu ei jäänud muud üle kui süüa rämpstoitu ehk selle kvaliteet oli alati tagatud. Kas rämpsul on üldse kvaliteeti?
Ekspluatatsioonist väsinud mannekeen puhkamas...
No comments:
Post a Comment