Ka teiselgi eelpostil käidud ja paar nädalat mõõdus vaikselt, oodates... oodates kutset, mida aga ei tulnudki... Tegelikult on hea, et keegi viga ei saanud ja lendama ei pidanud - kuigi piloodina ihkab hing ikkagi ju lennata. Jõudsin läbi lugeda rehepappi, vaadata ära kõik kanal kahe sügishooaja seriaalid ning samuti lugematul hulgal Holliwoodi menutükke, mida ameeriklased vaatasid puhkeruumis 24h... Ühesõnaga naljaga pooleks oli rutiin lihtne - öösel magad, ärkad lõunaks, magad õhtusöögini, toimetad natuke ringi ja vaatad ulmefilme poole ööni ning magad lõunani... tegelikult niipalju ei anna järjest magada ja kord päevas tuli ikka kopterit käivitada ning süsteemide toimimist kontrollida. Päikeseloojang oli otse loomulikult päeva tipphetk ja ühel ööl oli kuu ümber taevas lausa halo. Floorast ja faunast rääkides oli palju hiiri, mõned ämblikud ning lademetes sipelgaid ning tüütuid kärpseid. Hiirepoisid olid nii nahhaalsed, et ühte tumedamat karva võitlejat käisid öösiti lausa näksimas... minu boksis piirdus nende isu juustusibula leivade degusteerimisega. Kruusaduunide vahel oli ka natuke salatirohelist. Ja illustreerimaks ka pildiseeria.
Minu sektsioon telgis...
...salatiroheline veepudeliga...
...hiirenäks...
...kuu halo...
...päikeseloojang või on mäe taga põrgukatlad?
Sipelgaz maitseb leiba.
No comments:
Post a Comment