Rohkem kui viis kuud tagasi sai naastud sõjatandrilt, tagasituleku puhul peeti viimaks ka suur teretulemast tagasi "koju" aktus-tseremoonia! Peaaegu kogu üksuse võitlejad olid kohal, mõni küll puudus, näiteks üks oli autosse võtmed jätnud ja selle lukku pannud... ikka juhtub kui tähtis päev ja kiire kiire... kohale saabusime tund varem. Tehti kohaloleku kontroll. Tervelt tund ootasime oma toolil saalis ja siis kõlas muusika ning saali astusid tähtsad härrad. Lindilt mängiti hümni ja kogu kaader keeras end lippude suunas. Sõna võtsid kindral ja asekuberner, viimane oli osav ja hea kooli saanud ehe ameerika poliitik. Ei vajanud kõnepulti ega helivõimendust, ei olnud paberil tekst vaid tuli peast ja jutt voolas libedalt... Kui kõned peetud hakati ridade kaupa lavaette liikuma. Seal suruti käppa, kallistati ning tehti pilti. Tänasest on ühetärni kindrali kalli kõige karvasem. Koloneli oma on nüüd löödud. Kusjuures härra kindral oli rohkem kui kahemeetri mees ja kui ta laval kallistama hakkas oli veider tunne, ma vaevu talle rinnuni... Lavalt maha astudes saime pihku väikse meenekarbi. Karbis oli diplom, ameerika lipp, meenemünt, paar märki ja suur medal. Minu teine medal. Igavene pirakas.
Valvel, hümn, lipule vaat!
Meenekarp.
Kiri lipukarbil.
Suur medal, paar märki ja meenemünt.
No comments:
Post a Comment