Oli üks just mitte kõige parem nädal, sest kõigepealt andis auto armatuuril märku mootorikontrolltuluke, mis lähemal uurimisel olevat olnud valest süütest. Auto toimis korralikult kuid siiski lasin vahetada küünlad ja pesta läbi pihustid kuna eelnev ajalugu selle kohta puudus. Vahetasin ka õli ära ja seda teises töökojas kuna auto ostuga tuli kaasa kaks aastat õlivahetust. Mõned päevad hiljem ööpimeduses kiirteel vurades kostis salongi ragin ja justkui keegi oleks küüntega põhja alt kinni hoidnud ja siis lahti lasknud. Esimesel mahasõidul asja auto alla uurima minnes avastasin karterikaitse olevat ära lennanud... egas midagi kui teeninduse kehv töö ja aerodünaamiliste jõudude koosmõju.
Teiseks kadus ookeanilainetisse minu kiivrikaamera. Nautisime vennaga surfamist väikese lainelauaga ja kaamera olin keeranud väiksele plastist kolmjalale, mille ostsin ühe dollari poest. Tea, kas olin selle sinna liiga kõvasti keeranud või oli lihtsalt kehv hiina plastmass aga ühe suurema laine tulekul murdus ühtäkki kaamera jala küljest lahti... nägin aeg-luubis kuidas kaamera vajus vette... üritasin sukelduda kuid tulutult, sest teine laine tuli peale ja vool oli tugev... vaatasin natuke nukralt ringi ja ega tühja kaamera pärast saa nukrutsema jääda. Surfisime edasi. Kahju on vaid sellest kadunud filmijupist aga ehk ilmub see välja aastatuhandete pärast arheoloogliistel kaevamistel...
Teade kojamehe vahel...
Kolmandaks oli üllatus tööpostil - nimelt lendas osakonda sisse üks suur inimene. Just nimelt inimene, sest nii on kohane tänapäeval lausuda kuna neutraalne sõna on sõnaraamatust kadumas ja ülejäänud sõnad ei kõla just kõige ilusamalt või poliitiliselt korrektselt. Igaüks võib edaspidi lugedes kasutada oma varamust sobivat sõna ühe inimese kohta. See üks inimene otsis valge jaaguari omanikku... saades juhised minu juurde lendas ta tuhatnelja peale, et tulgu ma välja vaatama. Kuna ta oli ikka oma kaks pead minust pikem ja meeter laiem, siis lonkisin vaikselt tema sammul õue ning ei hakanud uurima milles asi...
Välja jõudes hakkas kohe ebaviisakalt poolkarjudes seletama, et mina olevat tema naise auto uksele kriimu teinud ja pean nüüd tema naisele seletama miks ma nii tegin. Lisaks oli tema kõneviisist näha tahet saada kompensatsiooni, otse ei küsitud kuigi vihjati... Võttis kohe sõnatuks, millegi niisugusega pole varem kokku puutunud. Mäletasin kindlalt, et hommikul tööle tulles jäi see läikiv masin silma. Mõtlesin veel, et see kuulub mõnele inimesele. Vahe oli kitsas ja kui väljusin panin käe ukse külge, et vältida kogematta ukse vastuminek. Nii teen ma alati kui vahed väikesed ja hea inimesena loodan, et ka teised teevad kuid siiski olen leidnud paratamatult täkkeid ka enda autol. Ei ole ju raske panna kätt ukse külge ja end vaikselt välja libistada...
Kaugelt säras ja läikis aga hoolikalt lähedalt vaadates oli üleni täkkes...
Igatahes asusin seda väidetavat täket uurima, seal paistis neid kaks olevat... üks oli suurem ja mina olevat selle teinud, sest masin oli just pesust tulnud ja siis seda polnud... Muidugi oli selle inimese kisa nii suur ja kui pilgud vaid tapaks... igatahes oli tema naine oma autoga lõunal ja ei tea, kus veel vahepeal käinud. Nii ta ise rääkis. Võta sa nüüd kinni, kus see täke tuli. Mina ajasin auto lähemale, näitamaks, et see ei klapi minu auto ukse profiiliga kuna minu juttu see inimene ei uskunud. Uurisin kriimu ning see ei olnud mitte valge värv vaid oli auto värvialune krundikiht, mis on valge. Juhtumisi on ka minu auto valge ja see oli ka kogu haakuv teema selle kriipsuga. Lisaks polnud jaaguaril mingit märki mustast värvist... Suur mees läks midagi pobisedes minema. Tööpäeva lõpus tuli pere vastu ja tegin korraliku kaameraga mälestuseks ka paar pilti. Rahvas hakkas massiliselt koju liikuma ja mingi osa kogunes ümber sündmuspaiga. Üks mõõduja oli ühe meie instruktori tütar, ta isa on olnud aastaid politseinik ning ka tema hinnangul polnud see minu tehtud kriim... ta teadis veel rääkida lugu, et selle sama auto omanikule oli ta kogemata küla bensiinijaamas otsa tagurdanud ja samuti teinud väikse kriimu. Sellest tuli suur skandaal ja noor ning värske juht tundis end pärast seda väga halvasti. Ühesõnaga süüdistati rämedalt ning nõuti suurt kahjutasu, mis oli 1500 dollarit. Siis aga sekkus tema isa ja ametlik remondiarve oli kõigest 300 taala... see jutt tõi rahumeele ka minu südametunnistusele, sest alusetu süüdistus ei mõju ju kellelegi hästi aga saades teada selle pere varasematest trikkidest... nu on alles inimesed! Mingi hetk tuli välja ka proua ise ja nähes seltskonda ümber auto ning samuti seda endise politseiniku ja koloneli tütart ta leebus juba kaugelt ning sõitis viisakalt lehvitades minema... eks ta nägi, et oli haledalt sisse kukkunud...
Väike täke, millel on vastupidine kumerus jaaguari ukseprofiiliga ja samuti ei kattu kõrgus...
...lisaks oli Infiniti üleni väikseid täkke ja kriime täis, see vaid üks näide. Arvukates kohtades oli kasutatud ka värviparanduspliiatsit. Aga jah kaugelt särab ja teatud inimeste bling-plink efekti jaapani luksusauto saavutab.
No comments:
Post a Comment