Nädalavahetusel käisin natuke ringi rändamas. Kuna sügis on oma parimates värvides ja külmalaine oli tulemas, siis oli viimane aeg taevapiiri tee ehk Skyline Drive läbi sõita. See asub Virginia osariigis ja nii tunni kaugusel pealinnast Washingtonist. Kurikuulus briti autosaade on kajastanud seda kui ühte ilusamat mägiteed maailmas. Skyline Drive on esimene osa suuremast Blue Ridge Parkway-st, mis kahjastus telesaates. Kogu sõidurõõmu rikub muidugi 35 miiline kiiruspiirang, mis kohati on lausa 25 miili ning kogu sajamiilise esimese osa läbimiseks kulus pea 6 tundi sealhulgas ka lõunapaus. Loomulikult lendasin oma raske jalaga ka politsei radarisse... õnneks vilgutas ainult vastu tulles hoiatavalt sinist vilkurit. Rahvuspargid olid olnud pea kolm nädalat valitsuse seisaku tõttu kinni ja nii oli pargi vastu huvi suur, meil kulus pea kolmveerand tundi piletisabas ummikus seistes. Kohe esimeselt vaateplatvormilt avanes lummav vaade. Vaatetaskuid teeääres oli pea iga miili paari järel, üks ilusam kui teine. Sügisel on parim aeg seda parki külastada, sest siis on loodus kõige kirjum... tee kulges nii 2000-3500 jala kõrgusel ehk nii kilomeetr merepinnast. Coloraado kõrgmägedega küll võrrelda ei anna aga siiski külastamist vääriv koht.
Kui midagi saab rikki minna siis juhtub see kõige ebasobivamal ajal ja nii juhtuski, et piduriklots andis järgi ning pool mägiteed sõitsin vigaste piduritega... ega väga hull polnudki, sest kolm pidurit ju neljast töötas. Uskumatul kombel olin eelmine nädal käinud hoolduses ja seal märgiti pidurid korras olevaks. Täitsa rohelises skaalas, isegi mitte kollases, et peaks kaaluma vahetamist. Mis seal ikka kui lasin vahetada teepeal ära nii tagumised kettad kui ka klotsid. Sellest tekkis kuuetunnine graafikust maha jäämus.
Teisena seadsin sihikule uue osariigi ja selle ühe olulisema mälestusmärgi ehk vendade Wright-de esimese lennu toimumiskoha memoriaalipargi. Tegemist on lennunduse mekaga kui nii võib õelda või nullpunktiga. Kui mina kohale jõudsin olid külalised juba lahkunud. Jõudsin viis minutit ennem sulgemist ja nii jäi muuseumis käimata. Aga põllupeal lubati siiski kiirelt ringi vaadata. Poisil paluti valvuritele abiks olla ja nii ta langetas ameerika lipu mastist. Park pandi seega ametlikult kinni kuid valvurid soovitasid sõita ümber nurga ning parkida präeguse lennuväljaku parklasse ning sealt jalutada paarsada meetrit monumendini. Nii ma ka tegin ja õnneks nägin suurema osa pargist ilusti ära. Monument oli kõrge mäe otsas ja sealt avanes hea vaade, ühtlasi oli tunda selle koha võimast aurat... kui nii võib õelda.
No comments:
Post a Comment