Õhtustes uudistes oli lõik kummituste metsast, see käis isegi vist läbi eesti uudistest mingil määral ja sellest tulenevalt tärkas huvi ürituse vastu ja peale pisukest uurimist selgus, et sellised näitemängud on päris populaarsed. Lähim asus kõigest veerand tunni sõidu kaugusel ehk sisuliselt kiviga visata ja pidi olema üks parimaid osariigis. Võtsin siis tee perega ette, poiss tahtis ka ikka zombisi näha, sest arvutimängus pakuved need talle nalja ja murrab seal neid piikidega tosinate kaupa. Pilet üritusele maksis 20 taala inimese pealt ning kummituste raja läbimiseks pakuti keskmiselt kolmveerand tundi.
Järjekorras seistes liikus rahva seas ringi juba esimene koll, kellega sai pilti teha, minu kaader läks küll untsu aga see eest lootsin trassil teha mõned head kaadrid. Paraku kui stardijärjekord meiene jõudis, tuli üllatus, et nii taskulambid kui pildistamine on keelatud... Loeti sõnad peale, et kollid ei puuduta teid ja teie ärge neid ka puutuge ning üritage pildistada, sest see tähendavat otsest väljaviskamist.
Liikusime rajale ja kohe esimene kuur üllatas. Suhtusin üritusse skeptiliselt, sest oli ju teada, et ikkagi tegu kostüümidraamaga. Rajale lasti tosina kaupa ja olime grupis tagumise kolmandiku osas. Esimeses kuuris kostus kohe kiljatusi ning kui minu kord sisse astuda oli ei jaganud ma matsu, miks kõik kisavad. Hädakisa oli aga meeletu. Mingi vikatimees oli seal aga nuh ei olnud hirmus. Ka käevangus poiss rõõkis kui udupasun kuid minu silmad ei tuvastanud midagi. Astusin üle ukseläve vaikse muigega kuid siis põõrasin pilgu alla, ning ukse kõrval minu külje all oli lühike surma abimees. Ta oli päris väike ja jube ning ilmus nii ootamatult, et tuleb ausalt tunnistada, võttis mul naha märjaks ja liitusin ülejäänud seltskonnaga avades keelepaelad...
Kogu trass oli ehk pool miili pikk aga sopiline ja liikuma pidi läbi erinevate kuuride, küünide, keldrite ja koridore pidi. Igal pool üritati sind jahmatada. Külalised aga üritasid iga sammu ennetada kuid siiski osati sulle kohati nii hästi ja osavalt ära teha ja tahes tahtmata võpatasid või kiljatasid loomulikust reaktsioonist. Isegi kui aju pärsib teadlikult olukorda käitub inimloomus ikkagi looduslike kaitsereflekse aktiveerides. Osad steenid olid väga hästi ja elutruult seatud, et tekkis täitsa tunne nagu viibiks verises õudusfilmis. Väga hoolikalt detaile järgida siisiki ei saanud, sest nii kui jäid midagi uudistama või arvasid olema kusagil hirmuallika puges keegi tontlik sulle külje alla ootamatult kollitama... kusjuures, neid kes rohkem kartsid ja hirmunud olid kummitati topelt. Olles veerand tundi rajal olnud ning kella poole vaatasin, tekkis vaikselt tahtmine alla anda... ikka päris jube ole. Jutu järgi oli veel pool tundi teed ees...
Sa tead, et sind tõmmatakse tillist, üritad läbi näha ja meeleheitlikult kaitsed end ehmumise eest ning ikkagi suudetakse sulle üks null teha. Oli üks konteiner. konteineris olid seina ääres kaheksa tumedas rüüs kummitust valge maskiga justkui rippumas või seismas. Tundus turvalisena ning konteineris liikus neid valvanud monster. Kummalgi pool oli neli puuri. Vaatasin, et üks paremal ja keskel asuv tundus inimesena. Astusin kergendunult edasi ja siis murdis esimeses vasakul pool olnud puurist välja kummitus, lükates mängleva kergusega trellid eest ja vajus mulle peale. No lendas nii äkki ja kiirelt, et panin loomulikust reaksioonist käed ette ja hakkasin teda õlast tagasi lükkama... sel hetkel kui teda puudutasin tuli mõistus koju ja tõmbasin käe eemale ning eemaldusin kiirelt. Viimases boksis tuli mootorsaemees töötava mootorsaega taga ajama. Rahvas jooksis... kuigi seal polnud ketti peal!
No vot oli teater. Lausa elu teatrielamus ütleks. Ükski video, film või kellegi kirjeldus ei anna edasi seda tunnet. Seda peab isegi kogema ja kui septembris, oktoobris ameerikat külastada, siis tuleks selline reaaletendus plaani võtta. Sain ka ühes kohas pildi teha, jäin vahele, hoiatati ja pidin kustutama kuid tegin näo, et kustutan ja astusin edasi.Niisiis salajane kaader kummituste metsast. Kõhedust tekitav seiklus!


No comments:
Post a Comment