Siinkohal on paslik alustada sissekannet teemal, et kas vana arm ka roostetab? Sai teoks tehtud kaua oodatud tutvumislend Lakota kopteril. Sisuliselt on see justkui EC145 militaarvesioon ja tehtud USA armee tellimusel. Iseenesest on kopter kiirel vaatamisel nagu EC135 ainult teistuguse saba ja ühe aknaraami võrra pikem. Seest olid armatuuri näidikud samasugused kui Saksamaa lennukoolis kogetud 135el. Märkimisväärse erinevusena tasub välja tuua FADECi puudumine. See on maakeeli elektrooniline mootori kontrollsüsteem. Käivitamisel tuleb seega natuke gaasi keerata ja hoida seda ettenähtud vahemikus, mitte ei käivitu lihtsalt nupulevajutusest. Ülejäänud on sisuliselt sama kui väiksemal sõsarmudelil alates kelladest kuni viledeni...
Lendamise poole pealt suutis see masin siiski üllatada, sest stabiilsuskontrolli oli ootamatult hea ja masin lihtsalt püsis stabiilselt õhus. Trimmi süsteem seadistas end ise vastavalt juhise hoidmisele ja kiiruse muutudes ei pidanud ise eriti teda käsitsi tuunima, samas trimm oli tundlik ja täpne. 300 jala kõrgusel võis peale trimmimist käed lahti lasta ja nii ta seisis seal. Ilma autopiloodita. Lihtsalt seisis. See - kui aus olla oli väike hämming. 135 nõudis ikka natuke käsitööd rippudes ja Bläckhawk tahab rippudes ikka päris korralikku piloodi poolset ohjamist ja võtab ikka korraliku higimulli piloodil otsaette.
Negatiivsema poole pealt tasub märkida vähest võimsusvaru ja ripplennus kolmekesi olles kulus 20 kraadise õhu temperatuuriga mõnikümmend jalga merepinnast ära pea 60% ja varu oli paarikümne protsendi jagu. Muidugi olen ära harjunud UH60 võimsusvaruga, mis on samas olukorras vähemalt 40% ning kohati lausa kuni 60% ning kollasesse alasse pole sisuliselt kolme aasta jooksul kunagi jõudnudki... Eks sel Lakota kopteril ole ka USA jaoks eraldi mootorid, mis on euroopa tippversioonist ka kõvasti lahjemad. Niipalju kui maksad ka saad...
Kokkuvõttes on tegu ikkagi väga asjaliku kopteriga ja kui vahel tuleb 8 sõduri vedamisel osa kütust maha jätta, siis pole see suur kadu kuna täislastis peab enamus koptereid ohverdama osa kütusest. Kindlasti teeb see silmad ette oma kuluefektiivsusega AW139ga võrreldes. Muidugi on suurusklass natuke erinev kuid poole või isegi rohkem odavama hinnaga saab sisuliselt teenust samapalju...
Aga jah, vana arm ei roosteta. Lend tuli hästi välja ja instruktor isegi imestas, et kuidas nii hästi seda masinat taltsutada suudame. Pea 150 lennutundi EC135ga on ikkagi kogemuste pagasis ning sisuliselt kulus sisse istudes vaid mõningad minutid taasharjumiseks eurocopteri süsteemiga...
Ahjaa, maandumine platvormile(alusele) nõudis ikka natuke pusimist ja võttis naha märjaks. Olen ju viimased kolm aastat ratastega kopteriga harjunud veerema...
No comments:
Post a Comment