Teine päev läks laevas libedalt, peale hommikusööki sujuvalt saksa ölle tuimestava mõju all. Kogu laeva meelelahutus oli kogunenud ühele korrusele ja ühte baari, pood oli lahti hommikusöögi ja õhtusöögi ajal, seega poekaupu nägime ainult vitriinakna tagant.
Otsustasin mingi hetk, mitte kajutisse häda ajama minna ja kasutasin üldkäimlat. Paraku olid sealsed normboksid hõivatud ja nende kõrval olev invaboks vaba. Tegin siis ukse lahti ja vastu vaatas porgandpaljas tüüp potil... lükkasin ukse kähku kinni tagasi ja üritasin vaatepilti võimalikult kiiresti unustada. Ei noh annab ikka olla... pidi vist tegu olema ajuinvaliidiga, sest üksgi normaalne inimieseloom ei koori ennast paljaks kui läheb avalikus käimlas asjale ning veelgi enam ei jäta ust lukust lahti... Hiljem kajutis tsillides kuulsime järsku viiulikiunumist, mis algas hääletusharjutustega ja läks järjest valjemaks ja meloodilisemaks. Kui see riistapuu oli oma tunni jämminud siis otsustasin minna vaatama, et millega tegu - järgnesin siis helile ning avastasin end kõige madalama kajutiteki trepikojast, kus mängis seesama paljalt kakal käinud kutt viiulit. Ei no jah...
Õhtupoole sai käidud saunas ja mullivannis ning õhtusöögi ajal saabus ka pohmell, mis läks mõne tunni mõõdudes üle. Sai räägitud maast ja ilmast ja nähtud nii mõndagi.
Tänane hommik algas kell viis kui röömus laevaadministraator teavitas laevalällaris poe avamisest ja odava õlle müüki saabumisest - no eriti lõbus on kui hakatakse mingit reklaami ajama tund ennem planeeritud äratust. Oleks siis saanud selle kuidagi välja lülitada aga ei...
Hetkel kirjutan seda lugu juba Helsinki Tallina praamil ning naudin bisnissalongis kohvi ja kooki. Laev on puupüsti kodumaale saabuvaid ehitajaid ja muidu alkoturiste täis. Õnneks polnud tavaklassis kohti ja nii saan nautida elus esimest korda ka äriklassi laeval. Rahu ja vaikus ning eetilised inimesed...
First class ja business longe!
30 tundi sellises kajutis idamerel
Otsustasin mingi hetk, mitte kajutisse häda ajama minna ja kasutasin üldkäimlat. Paraku olid sealsed normboksid hõivatud ja nende kõrval olev invaboks vaba. Tegin siis ukse lahti ja vastu vaatas porgandpaljas tüüp potil... lükkasin ukse kähku kinni tagasi ja üritasin vaatepilti võimalikult kiiresti unustada. Ei noh annab ikka olla... pidi vist tegu olema ajuinvaliidiga, sest üksgi normaalne inimieseloom ei koori ennast paljaks kui läheb avalikus käimlas asjale ning veelgi enam ei jäta ust lukust lahti... Hiljem kajutis tsillides kuulsime järsku viiulikiunumist, mis algas hääletusharjutustega ja läks järjest valjemaks ja meloodilisemaks. Kui see riistapuu oli oma tunni jämminud siis otsustasin minna vaatama, et millega tegu - järgnesin siis helile ning avastasin end kõige madalama kajutiteki trepikojast, kus mängis seesama paljalt kakal käinud kutt viiulit. Ei no jah...
Õhtupoole sai käidud saunas ja mullivannis ning õhtusöögi ajal saabus ka pohmell, mis läks mõne tunni mõõdudes üle. Sai räägitud maast ja ilmast ja nähtud nii mõndagi.
Tänane hommik algas kell viis kui röömus laevaadministraator teavitas laevalällaris poe avamisest ja odava õlle müüki saabumisest - no eriti lõbus on kui hakatakse mingit reklaami ajama tund ennem planeeritud äratust. Oleks siis saanud selle kuidagi välja lülitada aga ei...
Hetkel kirjutan seda lugu juba Helsinki Tallina praamil ning naudin bisnissalongis kohvi ja kooki. Laev on puupüsti kodumaale saabuvaid ehitajaid ja muidu alkoturiste täis. Õnneks polnud tavaklassis kohti ja nii saan nautida elus esimest korda ka äriklassi laeval. Rahu ja vaikus ning eetilised inimesed...
First class ja business longe!
30 tundi sellises kajutis idamerel
No comments:
Post a Comment