Kasutatud autoga kaasnevad paratamatult remondirõõmud, mõnel rohkem teisel vähem... niisiis meie jaguaril hmm pigem ütleks, et fordil andis saba hapnikusensor. Miks ford, sest see jagg x on tehtud mondeo veermikule ning samuti on sellel fordi V6 mootor, mis oli algselt mõeldud porschele ehk taheti parimat aga kukkus välja nagu alati ning ja sattus fordi(cosworth) käsutusse ning pandi ka südameks jaaguarile. Eks ole ford teada tuntud oma kvaliteedi ja ütlustega ning sellest tulenevalt on mingi perioodi fordi platformil põhinevatel jaaguaridel ka halb mekk juures. Olgu kuidas on aga stiili ja klassi on igatahes rohkem ning samuti võib lisaks sellele õelda, et iseenesest on see parima juhitavuse/veermikuga Ford Mondeo, mis iial tehtud.
Ükspäev süttis lihtsalt ja kõrvalmõjudeta mootori kontrolltuli. Pidasin seda piduritega kaasnevaks tüüpveaks, mis pidi aeg ajalt ikka kollitama ja seda on ennemgi juhtunud, et vahel süttib ja siis jälle kaob... aga va sitikas kippus juba üle nädala põlema ja sedapuhku otsustasin ise hakata viga uurima ja parandama. Eelmine kord olin läinud peale foorumite lugemist ja nähtude kõrvutamist siiski igaksjuhuks hooldusesse, kus mult kasseeriti 135 dollarit veateate nullimise ja diagnostika eest - tulem oli täpselt see, mida ma olin arvanud.
kodukootud diagnostika... ehk google google mis sa arvad....
USA-s on alates 1996 aastast autodel nõutud kindla standardi ja ühtse süsteemiga diagnostikapistik, mille kaudu saadakse vajalik info enamasti saastekontrolli läbimiseks. Tellisin ebayst endale vastava lugeri, mis ühildub läbi sinihamba nutitelefoniga. Kogu lugu ehk andur ja äpp läksid maksma 23 dollarit, mis on vähem kui suvalises teendinduspunktis veateate kontrollimine ja kustutamine. Kindlasti on midagi analoogilist ka euroopas saadaval. Igatahes, kel vähegi viitsimist ise jännata kulub diagnostikaaparatuur marjaks ära ning see polegi raketiteadus ega meeletult kallis. Minul töötab järgnev kombo - luger ELM ja Torque Pro programm.
veakoodilugeja ja androidi äpp
Kui seadme esimest korda auto külge ühendasin ja koode lugema hakkasin selguski ebameeldiv üllatus uuest veakoodist, mis viitas hapnikusensorile. Appi tuli jällegi ebay oksjonikeskond, millest leidsin kasutatud sensori paarikümne taalaga, kusjuures uued maksavad nii paarisaja ringi. Sai natuke ka googeldatud ja vahetusprotseduur selgeks tehtud ning poest vajalikud tööriistad soetatud ehk spetsiaalne sensori eemalduspadrun ja tavaline pikendava varrega padrunvõtmekomplekt aga...
...aga sensor asus suht kitsas kohas ehk mootori ja radiaatori vahel ning temani pääsemiseks tuli õhupuhasti eemaldada ning ruumigagi oli kitsas, siis sensor va sitikas oli seal nii kõvasti kinni, et isegi paar päeva roostesurmaga hirmutamist ei mõjunud ja nii pidin ma alla vanduma ning teenindusse ikkagi lontiskõrvu suunduma. Teeninduses lubati töö teha nii ühe tunniga ja maksumusega natuke alla 400 dollari. Teeninduses pidin aga kõigepealt ootama tund kuni mu autol jahtuda lasti ning peale kolme tundi ootamist tuldi mind informeerima, et see andur osutub vastupanu ja ei taha eemalduda. minu käest küsiti viisakalt luba lõikamaks läbi anduri juhtmed, et siis korraliku padrunvõtmega teda välja keerata(loomulikult teadsin omast käest, et sensori padrun on ise ühest küljest lahti ja kipub üle nuki keerama). Aru mai saa, miks nad niikuinii katkise anduri juhtmete läbilõikamiseks minu luba vajasid.... igatahes veel tund hiljem ehk kokku pärast nelja tundi teeninduses viibimist oli probleem lahendatud ja mina 384 dollarit vaesem. Ootesaal oli muidugi viisakas - tasuta nett, snäkid, kohviautomaat ja külmkapp täis karastusjooke... pealekauba pesti auto puhtaks nii seest kui väljast. Vot selline õpetlik saaga ja kõrvataha tasub panna veel asjaolu, et 39 soojakraadiga ei tasu ikka väljas autot putitama hakata...
Hoolduses tehti autole ka tasuta ülevaatus, mille tulemustes julgen kahelda kuna ära oli märgitud ka töökorras sidur... kuigi meil on kahepedaaliga versioon...
Lisaks mõõdab see diagnostikaprogramm ka muid huvitavaid parameetreid...
No comments:
Post a Comment