Juulikuu neljas päev on tuntud kui Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev, mida teab kogu maailm ja ka kohalikud peavad aasta suursündmuseks. Kuna sellest on niipalju räägitud ja ikka kombekohaselt suurustavalt, siis olid lootused suured aga tegelikkuses selgus, et pidupäev nagu iga teine. Minu esmakogemuse põhjal oli aastavahetus vat et suurem ja uhkem. Ja siinkohal kirjutan täna kogetu põhjal kuidas nad siis tähistavad seda päeva.
Hommikul kui kardina eest tõmbasin paistis tänav paksult autosi täis ning üle tee oleva kommuuni ujula ees oli päris pikk järjekord. Sooja oli muidugi rohkem kui eestimaa soojarekord ehk nii 35 kraadi ja natuke pealekauba, lendlehe järgi tähistas mikrorajooni kogukond iseseisvuspäeva peoga basseinis...
Kuna meil basseinipääset pole, sest see maksab ülemõistuse palju aga ilm oli ilus, siis otsustasime randa minna. Lähim rannajupp on nii pooletunni sõidu kaugusel aga seda juppi on ka nii 100 meetri jagu, siis sellest tulenevalt otsustasin sõita järgmise avaliku rannani, mis on väheke suurem. Tegu Sandy Point State Park-i rannaga ja google kaardi järgi paistis suur ja asjalik koht. Kohapeal kooriti pääsla kassas künnist 5 dollarit näo pealt. Parklas esimesi meetreid tehes paistis seltskond olevat kuidagi kahtlaselt värviline... viisakalt öeldes vaesem töölisklass ja vana maailma härrasmehena ei sobinud kuidagi ansamblisse. Igatahes julge hundi rinnal seadsime sammud plääsile, kus oli peale meie veel mõned üksikud luiged ära eksinud aga suurem mass oli ikkagi jumekam...
Kuna tegu lahesopiga kuhu kogunevad erinevate jõgede veed, mis seejärel liiguvad ookeani, siis vesi oli harjumuspäraselt sogane. Kuid selle kõige juures oli näha ka inimtegevuse jälgi ehk igasugu prahti alates klaasikildudest ja pakenditest liival kuni lõpetades julkadega täidetud hulpivate mähkudega... Kui kaader välja jätta, siis oleks väga asjalik park aga siinkohal ei taha küll mõjuda rassistlikult kuid need inimloomad, kes seal oma riigi aastapäeva tähistasid olid sõna otseses mõttes justkui loomad. Suurem osa isegi ei vaevununud riideid seljast võtma ja vees supeldi samade riietega, millega otse töölt tuldud... eks teatud arengumaade kultuurides ole loomulik osa pesemine jõevees aga, et siin kõrgelt arenenud kõigi vabaduste maal selline vaatepilt avanes oli paras üllatus.
Leidsime vaiksema nurga ranna ääres aga pidasime seal vastu ikkagi mitte rohkem kui pooltunnikest. Rahvast muudkui vooris ja ühtäkki olid rätipead end meie kõrvale mugavalt sisse seadnud ning muidugi nendele kombekohaselt läksid nad vette kõigi oma kaltsudega... Järjekordne tõestus, et siinmail on olulne väga hoolikalt uurida tausta, et mitte sattuda valesse seltskonda...
Vaade ja rand iseenesest ilus aga vette ei julgend igaksjuhuks minna. Paremas nurgas näha ka moodsad ülekeha katvad bikiinid...
Nii nad siin seda vabaduse päeva veedavad, et hommiku ja päeva sisustavad looduses grillides või basseinis sulistades ja siis teevad väikse õhtusööma ning lähevad suurematesse keskustesse ilutulestikku kaema. Kuna lähim tõmbekeskus on Baltimore, siis käisime seal seda erakordset tulemängu vaatamas. Aga pidime jällegi pettuma - ei midagi müstilist ehk samasuur shõu kui aastavahetusel. Kesklinnas oli rahvast lademetes ja shõu kestis 18 minutit. Täpselt nagu aastavahetusel ja ei olnud nagu kirjeldatakse või filmidest nähtud, et terve taevas kattub tuledemängu - isegi meil eestimaal on taevas aastavahetusel säravam kui siin kurikuulsal iseseisvuspäeval. Vot sedapidi.
No comments:
Post a Comment