Taevavalvuri blogi: Inglise premieerliiga klubide Tottenham ja Liverpool hooajaeelne soojendusmats Baltimore-s

Inglise jalgpalli kõrgliiga klubid valmistuvad uueks hooajaks ja sedapuhku pidasid sõprusmängu Baltimore-s maha kaks tippklubi, kelle omavahelisele mängule nende kodumaal on pea võimatu piletit saada. Aga nüüd tuli mäng koduhoovi ja nii sai haaratud võimalusest kinni ja käidud vaatamas maailma jalgpalli tipptaset. Mängisid Liverpool ja Tottenham. Staadion Baltimore Ravens-i kodustaadion, millel nimeks M&T Bank ning mahutab natuke rohkem kui 71000 huvilist. Mõned aastad tagasi oli siin Chelsea ja ACMilani vaheline mäng läinud täisstaadionile... Piletit mul ette ei olnud ostetud ja nii võtsin riski ja ostsin pileti tänavalt. Teel staadionini pakkusid ni mitmedki ärikad pileteid müügiks ja asusin ühega neist vestlusesse - küsis alguses 60 aga kauplesin selle 35 peale(pileti nimiväärtus oli 56) aga kuna ma andsin talle 40 ja tal oli ainult 3 tagasi anda siis jäi ikka peale tema... Natuke kripeldas, et kas ka pilet ametlik aga staadionile ma sisse sellega sain...

Meeletute masside ohjamisega tuldi hästi välja ja väravad olid staadionil suured, siiamaani kõige mugavaim ja kiirem sisenemine ühele staadionile. Aga eks nad ole siin mugavad ja kui sa ikka pikalt pead väravas ootama, siis kaob ju huvi... Huvitaval kombel ei lastud staadionile inimesi seljakottidega ja nii mõnigi kohaletulnu oli sellest üllatunud ning pidi koti jätma staadioni ette hoiule.

Staadionil valitses põrgukuumus nii 34 kraadine ja päike paistis otse lagipähe. Kuna siinmail on ilmad ilusad, siis pole ka staadionil katuseäärt. Tark mees jättis muidugi nokatsi koju ja nii tuli üles näidata leidlikust ning mängukava sobis väga edukalt peavarjuks. Muidugi tuli hea idee alles teisel poolajal... aga see eest hoolitseti staadionil kundede eest hästi ja jooki-sööki sai ilma istekohalt lahkumatta. Väga mugav teenindus aga see eest maksis toop õltsi 8 ning pudel vett 5 taala... aga ikkagi mugavam kui sama raha eest minna putkasse järjekorda seisma.

Mäng ise oli huvitav ja üsna mitme klassi jagu kõrgem kui kohalik ameerika meistriliiga. Nii, et iga mees platsil oli oma suurt rahanumbrit väärt... aga väravaid ei suutund aga siiski kumbki osapool 90 minutiga lüüa. Pealtvaatajaid oli natuke üle poole staadioni ning paraku jäi minu rekord ületamata, sest Londonis Chelsea mängul paar aastat tagasi oli paartuhat vaatajat rohkem... Kuigi 71 tuhat mahutav staadion on suurim kuhu olen sattunud ja see annab isegi enamusele inglise omadele silmad ette... isegi joogitopsihoidja oli igal istmel!

Lõpetuseks lisan veel mõned pildid jalkafännidele ja elamusega olen ülirahul. Ameeriklased üllatasid oma "jalgpalli" staadioniga ja kogu korraldusega väga positiivselt. Nii et teinekordki kui võimalus tuleb.