Nädal läinud nagu naksti. Missioonieelne koolitus läbitud, varustus kätte saadud ja ka teele asutud. Päris omapärane kogemus oli. Ameeriklased räägivad akronüümide keeles ja kohati tundub nende ametialane keelekasutus kui hiina keel. Siin visatakse nalja, et kui keegi mõtleb välja uue akronüümi, siis saab ameti, palga ja auastmekõrgendust... sellepärast neid niipalju siin ongi kasutusel...
Koolitus oli nagu sellel puhul ikka, esma-abi värskendus, laskeoskustest ja veel üht koma teist. Isevalmistatud lõhkekehade tutvumiskoolitus oli huvitav. Sealt ka fraas - me kõik armastame suveniire aga igasugu jama ei tasu ka üles korjata, sest šrapnell ei ole küll see suveniir mida tahta, või mis? Pildidl isevalmistatud suundlõhkekehaga tabamuse saanud masin.
Kaheosaline lendurivorm on omamoodi huvitav, taskuid nagu oleks rohkem aga samas on osade kasutamine nendes ebamugav. Riie ei taha eriti hästi õhku läbi lasta ja soojas ja niiskes kliimas on olek justkui kasvuhoones. See eest peab tuld. Samuti on tulekindlad ka sokid, pesu ja särgid - tegelikult on kogu piloodi eririietus tulekindel. Siin on mida, meil tasuks kaaluda ja mõelda. Aga vähemalt seal kohas, kus kuningas jala ei käi on selle vormiga väga mugav opereerida... Igas heas on midagi halba ja vastupidi.
Teekond on alanud.
No comments:
Post a Comment