Taevavalvuri blogi: 5km takistusjooks "Rebel Race"

Kuu aega tagasi mainisid töökaaslased takistusvõidujooksu ja minu nendega kaasalõõpimine lõppes sellega, et avastasin end koos kolleegidega stardinimekirjast kolm nädalat ennem võistlust. Muidugi vorm on natuke käest läinud aga sai end käsile võetud ja alustatud treeningtsükliga, et ikka 5km lõpuni joosta. Sedamoodi kõvamehe-takistusjooksu võistlused on ameerikas viimasel ajal väga populaarseks muutunud ja neid on igasuguste erinevate nimede all. Sedapuhku oli kodulähedl nii poole tunni sõidu kaugusel mässajate jooks ehk "Rebel Race" Osalustasu oli muidugi minuarust soolane kuid siiski oli kogu üritus välja müüdud. Rajale lasti iga poole tunni tagant kuni 500 inimest korraga!

Teadlikult oli valitud hommikupoolne jooks, et rada oleks rikkumat ja päike ei tapaks. Kui ma tund ennem algust kohale jõudsin oli parkla veel suht tühi. Ja siis hakkas rahvast voorima... sain stardipunktist oma varustuse, milleks oli number ja reklaamkott kaas särgiga. Lisaks üks tasuta õlle kupong. 75 dollarilise osalustasu eest tundub tasuta õlu natuke pentsakas... muidugi oli rahva seas võistlejaid kelle särgil ilutses kiri, et jooksevad tasuta õlle nimel aga ega keskmine ameeriklane oskagi materiaalselt mõelda.

Trenni olin teinud mehiselt alates jooksmisest kuni jõusaalini aga kohale saabunud rahvamassist oli näha, et suurem osa on niisama jautama tulnud ja ei ole elu sees rohkem jooksnud kui vihmase ilma korral koduukselt majaette pargitud autoni. Töökaaslasel oli seljas keep ja ta arvas end olevat supermän. Ma ise nuputasin õhtu otsa kuidas kaamera enda külge kinnitada nii, et see minema ei jalutaks. Leidsin vana kiivri polstri, tegin sinna mõned augud, et paelad läbi mahuks ning oligi "kiiver" olemas. Kaunistasin vahtplastist ogadega. Jooksurajal tuli nii mõnigi kena kommentaar kostüümi kohta. Stardis kõeti rahvas keema ja nii tehti kos end soojaks ja jooksurajale seadsime end esimeste seas. See oli hea lüke, sest kohe esimese takistuse juurde tekkis tropp. Sain esimeste seas läbi ja peale eimese viiendiku kiiret jooksu langes ka tempo kohati lonkimiseni... muidugi mitte enda kehva vormi vaid, et seltsis segasem ja lõbusam oleks hoidsin võitluskaaslase supermehega ühte kiirust. Teine töökaaslane pani oma teed jugama... Takistused olid huvitavad ja rahvale paistis meeldivat. Midagi kontimurdvat neis polnud. Erilisem oli muidugi liulaskmine mudatiiki mille vesi oli midagi sitapatarei sarnast. Minu ees oli üks võitleja vette potsatades kaotanud oma gopro kaamera, mille ta oli noka mütsi külge kinnitanud. Kadunud oli vaesel mehel nii müts kui kaamera ja nii ta sumpas seal ja meeleheitlikult ürotas leida oma kaamerat. Palju ei puudunud, et oma liulennul oleks ta saanud minult otsetabamuse... sel hetkel oli mul hea meel, et olin lisanud oma kiivrile lõuarihma.

Finisile eelnes viimane mudaauk, kus tuli läbi roomata okastraadi alt. Otsustasin seal ikka ausalt roomata, mitte tagumikku üles upitada ja nii sain loomulikult kaelani mudaseks. Lisaks ka kriimud kätele ja põlvedele aga mehed ei nuta. Viimane spurt mäest ülese ja kaela pandi väike medal. Kostitai vee ja banaaniga. Paar päeva hiljem tuli ka ametlik tulemusteeh, milles pidin paraku tõdema, et minu träkker ei toiminud. Ajaks oli mulle pandud rohkem kui kaks ja pool tundi. Tegelikkuses oli rada läbitud vähem kui 57 minutiga, sest niipalju oli minu järel saabnud supermehe aeg. Ühesõnaga oli põnev, sai nalja ning kui kellelgi võimalus julgen kindlalt soovitada ja end proovile panna. Lõpetuseks vaadakem pilte ja videot.