Aasta on halastamatult veerenud ja teistkordselt sai külastatud Baltimore Eesti maja isadepäeva grillpidu. Sedapuhku olin piletiraha varunud varakult ja läbi ghetto tuli lihtsalt kruiisida. Jäime veidi hiljaks ja kui kohale jõudsime oli pidu juba alanud. Seadsime alustuseks kohe toidujärjekorda, pakuti krabisuppi, salateid, grillvorsti ja mingit tundmatut kohalikku suitsukala. Lauad olid hõivatud ja sõõma seadsime end keldrikorrusel olevasse baari, mille seinal ilutses "Kuldlõvi silt". Baarist sai osta ka nelja dollari eest pudeli saku originaali. See teeb kolm eurot pudelist. Pole paha. Õlle maitses natuke teistmoodi kui kodumaal, kurjad keeled räägivad, et see olevat ameerikas tehtud ja lihtsalt saku sildiga. Võibolla on aga meelemaitse ameerika vesiste õlledega nii ära harjunud, et korralik kraam mõrkjana tundus. Sai vaadatud ka majapeal ringi, üllatuseks avastasin ka suurema saali, see oli isegi rõduga. Eks maja hiilgeajad ole mõõdas aga kui palju toredaid üritusi ja mälestusi see endas peidab. Tagasi hoovi minnes algas seal konsert. Segakoor laulis eeti lugusi. Süntesaatorit mängis just enam mitte oma esimeses ega isegi teises nooruses daam, kel vahel klahvid segi läksid ja nii kõlasid ilusa koorilaulu sekka vahel veidrad signaaltoonid... muidugi linnakära ja operatiivsõidukite huilged olid samuti osaks konsertist.
Majast välja astudes vaatas ukse all vastu pikutav mees(poliitiliselt korrektselt väljendades, sest N tähega neutraalne sõna seda enam väidetavalt pole). Mingi eluheidik oli end otse poetanud Eesti Maja trepile magama ja maja eest autos istuv suurema kerega rahvuskaaslasest valvur ei teinud teist nägugi ja "valvas" pontsikut mugides majaete pargitud autosi.
Aga pidu pidi olema hää, sest ka kurat oli lausa kohal.
Lobby...
...baar Kuldlõvi...
...pidu tagahoovis. Värvitoonidest valitses hall.
No comments:
Post a Comment