NASCAR võidusõit

Pika hoovõtu peale jõudsin lõpuks ka NASCAR-i võidukihutamisele. Piletid on kallid ja publiku huvi suur. Kui pilet aasta ette osta, saab mõistliku hinnaga aga mida lähemale ürituse algusele seda enam hinnad tõusevad. Üks kuu ennem oli pileti hind juba üle saja dollari inimese kohta. Seda on natuke palju, õnneks tuli postkasti reklaam nn vararealiseerimiskeskuse ketilt, kes pakkus kõigest 37.5 dollariga pileteid. Ei lasknud heal pakkumisel minna vaid haarasin juhusest kinni. See poekett on ühtlasi ka sponsor ning tal oli lausa oma sektsioon. Staadionile lähenedes ilmusid teeäärtele piletiga hangeldajad. Samuti pakuti parkimist ja bussitransporti juba varakult. Muidugi ametlikult on piletite hangeldamine keelatud ja ka ametlikud parklad piisavalt suured aga ikkagi leidub õngitsejaid, nurgaaärikaid ja neid, kes langevad sinna lõksu. 

Huvitav, kas neiu müüb rohkem pileteid kui taat, saab ka midagi lisaks või on piletid hoopiski pealekaubaks? 

Pidulik avamine ilutulestikuga

"Dover International Speedway Monster Mile" ringrada on suur, see on kolme neljandiku ulatuses kaetud tribüünidega. Tagumise sirge ääres on suur kasiino-hotell. Mahutama pidi staadion 140000 huvilist. Jõudsin suhteliselt täpselt ennem algust, nii pooletunnise varuga. Suuremat liiklust sai sellega juba välditud, sest enamus on kohal juba mitu päeva või tuleb varakult. Ringraja ümber oli meeletus koguses ka matkabusse ning paljud olid ka parklasse üles seadnud oma grilli-tsilli. Võidusõit on ainult üks osa kogu meelelahutusest. Nii mõnegi jaoks on olulisem viibimine värskes õhus ja vorsti praadimine seltskonnaga. Staadioni ümber oli ridamisi nänniputkasi ning hinnad muidugi soolased. Pool tundi ennem võistlejate tutvustamist oli väravates meeletu saba. Järjekord oli ikka mega ning vookles singa vonga oma paarsada meetrit kindlasti. Kuna minu pilet oli erisektsioonis ja see oli ümbritsetud reklaamidest, st ümberkaudsed tribüünid olid kaetud plakatitega, siis oli selles väravas järjekord olematu ja saime sisse suurema vaevata. Mis mulle meeldis oli see, et kaasa oli lubatud võtta oma söök ja jook, sealhulgas ka õlle!!! Oli meilgi kaasas väike jahutuskotike nänniga. Vaatesektor oli kõrgemal platvormil ja nii pidime trepist ronima oma kuue-seitsme korruse kõrgusele. Abikaasal võttis muidugi metallist tribüünidel niikõrgele ronimine jalad värisema. Eks natuke kõikus ja kõhe oli... nagu ehitusmees tellingutel. Tribüünil ootas juba kirev seltskond. Issanda loomaaed on kirju. Viisakalt öeldes täitis sektori vaesem töölisklass ja see on kohati lausa vaatamisväärsus. 

 Fänn ja vaade tribüünilt raja tagumisele sirgele ning selle ääres olevale kasiinole.

Masinad tegid rohkem müra kui ootasin ning käiku läksid igaks juhuks kaasavõetud kõrvatropid. Huvitav oli start, mõned ringid peale algust valgusid autod juba rajale nii laiali, et raske oli teha vahet kus on algus ja lõpp. Selleks aitas raja ääres olnud tulp, mis näitas numbreid ja kohti. Guugeldasin ja leidsin nimekirjas kolm juhti kellest olin varem kuulnud. Jeff Gordon ja endine vormeliäss Montoya ehk olid minu jaoks kuulsamad nimed. Võistluse algus oli lausa nii igav, et suurema osa ajast jälgisin inimesi ja vaatasin niisama ringi, sest rajal ei toimunud midagi. Vahepeal tuli ohutusauto rajale, mingit õnnetust näha polnud. Igatahes kui keegi katkestas tuli alati ohutusauto ja puhastusbrigaad rada kontrollima. Esimese kolmesaja ringi meeldejäävaim tegevus olidki kordusstardid pärast turvaauto rajal käiku. kolmesajanda ringi juures tõsteti tempot ja tõeliseks andmiseks läks ehk 50 ringi ennem lõppu. Kokku sõideti 400 ringi. Sisuliselt veeretakse kolm neljandiku ajast ning siis hakatakse kihutama.

Kui ohutusauto tuli tehti massiboksipeatus...

Tulptabloo

Sõiduhoos peale 300 ringi ja kordustarti

Ühesõnaga esimese otsa võib vabalt ringi vaadata või tulla lausa hiljem... Muidugi just kui olin läinud põit tühjendama toimus tagasirgel ka võistluse ainukesi suuremaid avariisid, mil kaks masinat end sodiks sõitsid...

Avarii ja esimese masina juht läks teisele kätega seletama...

 Väljajooksnud mahlade koristus

 Külg ees kurvitehnika

 Võidumees, kes iganes ta ka ei olnud. Montoya tuli teisele kohale, kaotas oma liidrikoha kaks ringi ennem lõppu... kolmas oli minu lemmik NASCAR-i piloot Jeff Gordon. 

 Raja maskott monster. Muideks hoiab käes 1:1 suuruses mudelit...

 Mis ma lõpetuseks ütlen, ütlen seda, et kui võimalus, siis soovitan kindlasti ära vaadata. Elamus ta on. Algus võib olla aeglane ja igav kuid kui läheb andmiseks on päris põnev vaadata. Meeleolu ja atmosfääri pärast tasuks juba vaatama minna. Nii, et sügisel jälle rajale...