Juhtus sedapidi isevärki lugu, et käisin vaatamas ameerika jalgpalli. mitte, et ma sellest mängust midagi väga jagaks aga kui oma mees platsil, siis tuleb kaasa elama minna ja melu nautima. Marylandis on parim meeskond Baltimore Ravens, kes ka eelmisel aastal meistriks krooniti. Kodustaadioni juurde on mul on napp pool-tundi sõitu. Egas midagi kui võtsin lipu kaasa ja käisin mängul ära.
Esimesena jahmatas staadionil olnud vastasmeeskonna fännide vähesus. Eesti oma mees mängib Bengalsi ridades ja seetõttu olin sisuliselt kaarnastaadionil vastasmeeskonna poolt. Võibolla lihtsalt meeletus rahvamassis ei paistnud Bengalsi fännid välja. Olgem ausad, staadion on ikka üüratu. Mahutas see natuke rohkem kui 74000 inimest. Priipääsme saime kassast ilusti kätte ja see määras meie sektsiooniks kõige ülemise tribüüni, mis oli nii ehk majadega võrreldes 9-12. korrusel või isegi kõrgemal. Meie sektsioonis oli ka käputäis oranžis Bengalsi fänne. Muidugi kulus staadioni eelviimasele istmereale jõudmiseks pääslast rohkem kui veerand tundi. Trepid lihtsalt läksid singa-vonga... Kerisin kohe lipu lahti ja lasin sõjas karastunud eesti lipul Margus Hundi toetuseks lehvida. Natuke ringi vaadanuna tundusin olevat ainuke pealtvaataja lipu või loosungiga. Siinkohal tuli ilmsiks kohe suurim erinevus sokkeriga ehk õige jalgpalliga. Fännid olid küll ilusti särkides ja mütsides kuid lippe ja loosungeid ei olnud. Üks mammi võtis julguse kokku ja pärast veerandtunnist piidlemist tuli viisakalt küsima, et mis lipp see on. Teavitasin, et eesti ja elame kaasa omale poisile vastasmeeskonnas. Tädi tegi tarka nägu nagu oleks aru saanud ja läks kihistades oma seltskonnale uudist levitama. Kindlasti mõtlesid, et mis osariik või linn see Eesti veel on...
#99, eesti mees NFL liigas, istub pingi paremas nurgas
Mäng ise oli suht aeglane. Iga natukese aja tagant paus. Viisteist sekundit mängu, minut jokutamist jne... Rahval oli ka kombeks iga natukese ajatagant toolidelt püsti tõusta. See muutus suhteliselt häirivaks, et on siis ikka iga natukese aja tagant vaja püsti tõusta. See oleks samatobe kui õigel jalgapallimängus iga vile, audi sisseviske nurgalõõgi ajaks korraks püsti tõusta. Hea trenn muidugi aga... nuh mai tea, õllerüüpamist ja krõpsumugimist peale vaatele igatahes segas!
Põnevaks läks alles viimase veerandi viimasel minutil, mil uskumatu kahe sekundiga tehti tasa 7 punkti ja saavutati viik. Muidugi läksid osad lillad(Ravensi meeskonnavärv) lisaks lillale kostüümile ka näost seda tooni. Mõni sattus lausa afektiseisundisse ja hakkas südametablette kotist otsima. Terve selle 70000 massi peale rõõmustas meie tribüüninurgas ehk kaks tosinat oranži Bengalsi fänni... Lisaeg muidugi läks nihu ja kaarnad said oma tahtmise ning marssisid võidukalt koju. Elamus oli seda väärt ja nüüd on üks kogemus jälle olemas. Järele jääb veel nimekirjas NBA ning NHL. Kahjuks kummaski eesti meest pole...
Viigiseisu saabumisel tatti pritsinud fännid. See vana oma pojaga oli nii lõõdud, et lahkus ja lisaaega ei saadanud. Õige fänn istub lõpuni, nii heas kui halvas...
Käputäis tiigreid!
Tantsutüdrukute etteaste 20xZuumiga. Eks nii mõnelgi oli binokkel kaasas. Tuleb tunnistada, et viimasest reast oli mul kohati raske isegi palli näha...
Mängueelne jalutuskäik staadionile
Kodumeeskonda tutvustati tulevärgiga
Külakuhi
Vaheajal jalustasid veteranid lipuga staadionil. Oli ju ka veteranide päev.
No comments:
Post a Comment