Väike ringreis läänerannikul

 Pole pikalt midagi kirjutada jõudnud ja nüüd teen topelt tasa... pikk jutt... jutt!

Just nimelt "väike" ringreis, sest kestis täpselt 11 päeva ja läbi sai sõidetud viis suurt osariiki läänerannikul ning kilommetraaži kogunes pea 5000. Kui täpsem olla, siis 2927 miili ning kümme lennutundi reisijana. Leidsin talvise sooduspakkumise ja lendasin odavlennufirmaga Southwest Baltimorist Las Vegasesse. Vegas on hea sihtkoht, sest kasiinod maksavad tõenäoliselt lennufirmadele katuseraha, sest piletid sinna olid kolm korda odavamad kui ükskõik millisesse regiooni muuse sihtkohta. Eesmärk oli näha võimalikult palju ja see tähendas suurema osa ajast istumist autos ning kiireid vaatamisväärsuste juures kiiret peatust - jalasirutus, pildistamine, nännipood ja veetzee...

 

 

Esimene üllatus oli odavlennufirma hea kvaliteet - asi oli euroopa versioonides ikka kaugel. Tutikas lennuk, mugavad istmed, tasuta karastusjoogid ja snäkk ning läbi wifi toimiv TV ja lennu jälgimine. Interneti sai osta lisatasu eest, mis oli 8 dollarit. Hinna sees kaks registreeritavat pagasi ja käsipagas. Pardaleminekuga oli nii, et kes ees, see mees. Checkinni sai teha 24 tundi ette ja vastavalt selle tegemisele said järjekorra numbri lennukisse sisenemiseks ning lennukis võisid endale ise istekoha valida.

 Lennuk lähenes Vegase suunas üle suure kanjoni ja vaade oli lummav... muidugi istusin ma valel poolel ja nii tuli seda ilu vaadata läbi läbi pisikese akna kõrvalreas. Seega kui idarannikult suund sinnapoole, soovitan istuda paremasse pardasse.

 

Seevastu halva üllatusena mõjus autorendifirma teenindus ja nende poolt väljastatud auto. Leidsin netist soodushinnaga keskmise maasturi ja kohapeal selgus, et see hind pole õige. Kauplesin natuke ja tehti muudatus aga kui ma poleks arvet hoolikalt vaadanud ja hädaldama hakanud oleks hind poole kallim olnud. Alla garaaži jõudes selgus, et pakuti väikest Jeep Patriot-i, mis mahutab vaevalt kolm kohvrit pagasiruumi ning näeb jube äbarik välja. Mõtlesin saada midagi mahukamat ja voolujoonelisemat ning isegi üritades vihjata talverehvide ja pagasikatte puudumiseni ei nõustutud midagi muud pakkuma. Tavaliselt antakse ikka paari erineva auto vahel valida. Jeep võib küll hea maastikuläbivusega olla kuid kiirteedel ja eriti mägedes suurel kiirusel temaga sõita ei kannata. See selgus reisi käigus kui mäkke tuli rühkida pidevalt 5-6 tuhande põõrdega ja salongis lõid kõikide kõrvad juba vilet... Siit ka moraal, miks on vaja ameeriklastel suure mootoriga võimsaid autosi - eriti oluline on see mägedes ja läänes. Vahemaad pikad, kiirused suured ja samuti kõrgus.  Aga auto pidas vaatamata kriuksuvatele piduritele ilusti vastu ja kütusekulugi ei olnud kõige hullem. Kui sõita nii maksimaalselt 100kmh on see masin täitsa talutav aga kiirteelooma beebijeebist ei saa... 120kmh oli veel tasandikult talutav kuid 140 ehk nii 80 miili tunnis sõites urises mehiselt ja mõtted mõrlkusid kõrvatroppide soetamisest. 

Läänes on vahemaad suured ja nii on ka kiirused. 75-80 miili tunnis on tavaline kiirus ja seda ka kohati kaherealisel vastassuunalisel teel, mis lookleb mägede vahel ning ei ole ei teepeenart ega eurokraave...

Hoover Dam

Esimene sihtkoht oli Hooveri tamm, mis peaks oleme reklaamide järgi maailma suurim betoonehitis. On ta seda või ei ole kuid minule valmistas väikese pettumuse, sest Bondi filmist tundus ta suurem. Tegelikkuses on kõik filmidest tuntud kohad kinolinal ja telepurgis ilusamad ja uhkemad kui päriselt. 

Suur kanjon

Edasi kimasime Suure kanjoni poole, milleni jõudmiseks tegin ka väikse vahepõike teele number 66, mis on arvatavasti kuulsaim tee ameerikas. Paraku on ta minetanud oma hiilguse ja uued kiirteed on teinud oma töö. Teeääres oli palju mahajäetud külasi ja maju... eks elu koli ikka liiklusele lähemale. Ööbisime kanjoni lähedal asuvas alevis, mis koosnes enamasti hotellidest. Kanjoni enda majutus on natuke kallim ja askeetlikum. Hommikul varavalges seadsime sammud kanjoni servale. Vaatasin natuke, tegime paar pilti ja ahmisime värsket karget õhku ning astusime edasi. Oli suur auk ja just selline nagu paistab telekast, võibolla mitte küll nii erksavärviline. Tee viis mõõda kanjoni äärt kuni pargi idapiirini, kus asus kõrbevaate vahitorn ehk Desert View Watchtower, mis oli kanjoni serval ja pakkus head panoraamvaadet ning torn ise oli sisustatud indiaani stiilis maalingutega. Väga äge koht terrassil hommikukohvi nautimiseks ning maailma üle järgi mõtlemiseks. Ühel pool sügav kanjon ja teisel pool paistab üüratu platoo üksikute küngastega.

Neli nurka

Kanjonist viis tee edasi nelja osariigi ristumispunkti, millest indiaanlased on teinud turismimageneti täiesti tühja koha peale. Lihtsalt keset kõrbe saavad neli osariiki kokku ja teed sinna väikse monumendi ja turu. Äri õitseb ning turistid käputavad neljas osariigis üheaegselt. 

 

  

Monumentide org

Õhtuks jõudsime monumentide orgu, mis on see kurikuulus taust vestern filmidest koos John Waynega. Hotell oli kohe pargi piiril ning vaade oli lummav. Soovitan soojalt seda kohta külastades ööbida Monument Valley The View hotellis. Unustamatud värvid päikesetõusul ja loojangul. 

 

 

Pikk tee mormoonide pealinna mõõdus suure sõidu tähe all. Kui Utah lõunapoolne osa oli vahelduvate värvidega maaliline mägimaa, siis keskosas oli tühi platoo. Lisaks ka lumi ja külm. Hommikul sõitu alustades oli sooja nii mõned kraadid, mis langes keset platood ei-tea-kus-maal  15 miinuskraadini. Õnneks oli tee puhas ja soolakuiv ning suurest tühjusest tingitud üksildustunnet peletasid meeletud rekkavood. Valet pööret sellise tühjuses ei oleks kohe kuidagi tahtnud teha...

Salt Lake City

Õhtuks jüudsime Salt Lake City-sse ning nende templiväljak oli väga ilusti jõuluvärvides ja tuledes. Pikalt seda ilu nautida ei saanud kuna väljas valitses niiskus koos pakasega, mis puges valusasti kontidesse. 

Soolaväli

Ja käes oligi reisi pikim lõik ehk 1000 kilomeetrit Utah pealinnas lääneranniku poole. Sihtkohaks Sacramento eeslinnas olev teeäärne hotell. Vaatamisväärsustest jäi marsruudile suur soolaväli. See on see kiirusmeeste meka. Kõik maismaa kiirusrekordid on selles toredas kohas sooritatud. Muidugi sõitsin igavsirgel maanteel juba politseiradarisse ning nii lõppes soojendus kiirendusrajale saabumisel väikese hoiatusega. Sõitsin nii tagasihoidlikult 80 miili alas 90ga... Soolaväli oli kaugelt kuidagi väike ja mäed paistid lähedal aga kohale jõudes ja väljale keerates tundus ikka niisama üüratu kui telepurgist nähtud. Ainuke erinevus oli prüksuv ja krabisev soolakiht jalge all... Sai tehtud paar ringi ja edasi sõidetud. Tehtud, nähtud käidud. Autosse istudes hakkasin põlvedelt valget soola maha pühkima ja niikui käed sellega kokku said hakkasid näppudes olevad kuivast ja külmast tekkinud lõhed kipitama... sool, mis sool ja võttis teravamalt kui kodus purgis olev lauasool.

 

 Muiri metsad

Esimene sihtmärk California osariigis oli San Fransisco. Selle külje all asub kohe väike rahvuspark kõrgete sekvoialistega, mis pidid ulatuma nii 75 meetrini. Jalutuskäik suurte puude vahel oli huvitav elamus ning elamused jätkusid juba suunal kuldvärava poole, mil selle lähedal vaateplatvormine juures oli politsei poolt kinni peetud üks auto. Kolm kaaki olid raudu pandud ja politseinik päris aru neilt, miks oli nende sõiduvahendis isetehtud nui, mis koosnes poolemeetrisest varrest ja teine samasuur osa oli täis teravaid 5 tolliseid naelu... tõeline tapariist ja metsik lääs... Vaade kuldsillale oli kuidas ta oli ehk telekas tundub uhkem.

 

  

 San Fransisco ja Alcatraz

San Fransico üllatas positiivselt, vanad kõisraudtee trammid ja mäed. mille kallak oli ikka kohati väga järsk. Ristmikul seisma jäädes oli kallak nii suur, et üle kapoti ei näinud midagi peale sinise taeva ning nii tuli kiigata küljeakendest. Hotell oli meil kalasadama piirkonnas ning see oli väga ilus ja puhas rajoon. Sadamas "Fishermans Warf" olid kaipeal sisse seadnud end hülged, vana sadam oli muudetud ostukeskuseks erinevate kaupluste ja restoranidega. Edasi viis tee kuulsale vaglasaarele, mida teame kõik näiteks filmist kaljukindlus. Alcatraz-i saarel olev vangla oli väärt vaatamist. Vangla väliterritooriumil sai vabalt ringi jalutada ja nautida ilusat vaadet linnale ja kuldvärava sillale. Eriti ilus oli päikeseloojang. Vangla oli vägagi huvitav ja selle ümber keerlevad põnevad legendid väärt kuulamist. See on väga populaarne sihtmärk ja piletid tuleb kõvasti ette ära osta. Kui plaan külastada soovitan võtta õhtuse päikeseloojangu kruiisi saarele, sest siis on kaasas eraldi tasuta giid ja samuti laev liigub ümber saare tiiruga, mitte ei kima otseteed sihtkohta.

Tee nr 1 mõõda vaikse ookeani rannikut

Friscost läks järgmine päev tee Los Angelese poole. Marsruudi valisin meelega aeglasema mõõda ajaloolist teed number 1, mis lookleb mõõda vaikse ookeani rannikut. Kui kiirteel saab 5 tunniga LA-sse, siis mõõda rannikut venis reis pea 10 tunni pikkuseks. Igaljuhul põnev on liikuda mõõda rannaäärt. On mida vaadata ja külastada alates erinevatest parkidest kuni randadeni. Ühes kohas olid rannal peesitamas ka elevathülged. Päeva lõpuks jõudsime Santa Barbarasse, mis tuntud samanimelise seriaali järgi ning selle rannamuulil oli hea sõõgikoht nimega Moby Dick. Mõõkhai filee oli maitsev.

LA

Hommikul viis tee LA poole, läbitud Malibu rannaäärne oli pikitud täis uhkeid villasi kui ei midagi üleliia rõõgatut. Pigem tavalised rannamajad, mille ees mõned uhkemad sõidukid. Ju jäid õiged villad kuhugi peateelt eemale. LA oli esimene sihtkoht musklirand, kus on filmitud ka rannavalve seriaal. Rand oli vaatamata südatalvele rahvast täis, promenaadil elu kees. Oli kerjuseid, esinejaid ja tänavakunstnike. Midagi igale maitsele alates stringides afroameeriklasest kuni klaaskildudel pikutava hiina päritoli artistiga. Varbad said ookeani pistetud ning edasi kibekähku Beverly Hillsi ja Hollywoody poole. Beverly Hillsi sissesõdu juures ootas halb üllatus, nimelt oli see park purskaevuga kinni ja nii jäid ilusad kaadrid uhke sildiga saamata. Pildistasin läbi aiaaugu. Muidugi oli rajoon ise uhke ja puhas. Niikõrgeid palme pole ma veel elus näinud. Hollywood aga vaatas vastu meeletu arvu turistidega ja nii tuli tänaval edasiliikumiseks kohati kõvasti küünarnukke kasutada. Ütleme nii, et rahvast oli rohkem kui inimesi ja suur muljet see staaride tähetänav ei jätnud. Pigem oli huvitav sõit läbi elurajooni väimalikult lähedale tuntud hollywoodi märgile.  LA kesklinna jätsin vahele, ega seal midagi erilist ka pole. Ühtegi staari teele paraku ei jäänud...

 

Surmaorg

LA äärelinnast viis tee edasi surmaorgu. Otsustasin minna mõõda otseteed ja mitte minna ringiga mõõda suuremat magistraali. See osutus paraku veaks. Nimelt ei olnud pargi kodulehel ühtegi hoiatust aga mingi hetk sattusin tupikteele. Naine muidugi nägi väikest märki, mis hoiatas teesulu eest... igatahes mingi hetk muutus liiklus olematuks, ei ühtki autot tulnud vastu. Pargini oli oma 20 miili ja 60 jäänud seljataha kui üle tee oli veetud barrikaad ja selle ees oli auto, milles olevad korea turistid vaagisid, kas sõita üle põllu ümber või keerta tagasi. Tagsitee tähendks kahetunnist ajakadu. Riski ma ei võtnud ja keerasin otsa ringi. See kaks tundi ajakadu sai hiljem surmaorgu jõudes saatuslikuks, sest paar kohta jäi seal läbi käimata. Muidugi kõige tähtsam koht ehk ameerika madalaim punkt sai siiski ära võetud. Oli teine nii 86m allpool merepinda.

Las Vegas

Viimased kolm päeva sai tsillitud Las Vegases. Mida kõike ei teha meelitamaks inimesi kasiinodesse mängima. Üks resort uhkeim kui teine, shõud, arhidektuur tänapäevasest klaastornist iidse püramiidini või muinasjutulossini. Igal tänavanurgal üritati pihku pista lõbusate tüdrukute reklaamleht. Tänaval oli hulgalt erinevaid kostümeeritud tegelasi kellega sai pilti tehtud väikse jootraha eest. Kui esimese öö olime Stratosfare nimelises hotellis, millega sai kaasa selle kõrval oleva vaatetorni tasuta külastuse siis see hotell ei väärinud küll kriitikat. Tuba oli must ja müra palju. Tornist oli aga vaade ilus. Muidugi öösel, päevavalguses ei toimu eriti midagi ja linn ärkab ellu ikka pimeduse saabudes. Teisel päval sai käidud ka maailma kuulsaimas pandimajas. Telekast vaadates tundub päris huvitav koht aga tuntusega on kaasnenud ka publikuhordid ja ühtegi seriaalist tuntud tegelast tuvastada ei õnnestunud. Kaubavalik oli ka imelik, isegi tühiste pandimaja staaride postkaardide eest küsiti 2-5 dollarit. Olgu mainitud, et tavaline hind postkaardile tänaval on 25 senti.

Kaks viimast öös sai veedetud niinimetatud lõvi hotellis - MGM Grand. Pettumuseks olid nad oma elusad lõvid kuhugi maale saatnud ning nii tuli leppida vaid maja nurgas oleva üüratu suure kuldse lõvikuju vaatamisega. Hotell ise oli puhas ja ruumirohke ning meie sviidis ol isegi mullivann. Vannis oli muidugi lõbus sulistada aga kui vee ära laskmiseks läks ei tahtnud see kuidagi ära voolata ja voolas nii, et dussikabiinist lõi solgise vee ülese ja nii oli romantiline lillelõhn ühtäkki asendunud musta solgihaisuga. Vat sulle romantikat. Vaatamata kõigele siiski soovitan ööbida MGM hotellis ja valida Vegases ikkagi mingi suurem kett, sest väiksemates ja odavamates võid sattuda lutikate otsa.

Nii on tegelikult igalpool ja nii tuleb valge inimese moodi reisides eelistada ikka korralikke hotelle kui ei taha sitikate satikatega tegemist teha või leida eest vahetamata voodipesu koos suitsuhaisu ja hallitusega. Oluline on veel ameerikas reisides veenduda, et hotellis oleks tasuta internet. Paraku on siin kohati kiviaeg ja loomuliku interneti eest tuleb osades kettides maksta vähemalt 10 daala juurde. Samuti ei ole hommikusöök alati hinnas. Mina olen eelistanud Holeday Inn hotelle, sest neis on alati tasuta internet ning ekspress versioonides ka tasuta hommikusöök ning alati võid kindel olla puhtas toas ja korralikus teeninduses. But never say never!

 Kaktuspuu