Läbisime hiljuti langevarjuhüppetreeninglennu ja osalesime õppusel. Kui varem olin ette kujutanud ja näinud tsiviilsüsteemis langevarjurite väljaviskamist pisikestest kopteritest(ka R44st)ripplennus, siis üllatusena toimus kõik teisiti kui olin eeldanud. Dessantvarjudega tehakse seda ikkagi lennupealt ja päris korraliku kiirusega, jättes siinkohal nüüd peensusteni taktikalis tehnilistesse parameetritesse laskumatta. Kel huvi võib alati googeldada armee lennutreeningu käsiraamatut. See selleks, igatahes peale väikest koolitust ja lennubriifingut lendasime formatsioonis CH-47 Chinook kopteriga õppusele ja kahepeale tuli välja loopida pea sada sõdurit. Neile oli see ka treening. Niisiis treening sõduritele ja treening pilootidele ja õhtu lõpuks olid kõik rahul. Kuna väljas valitses ilus talveilm ja langevarjurid ja langevarjurid istusid ukseavas jalad kopterist välja rippudes, siis tuli nad võimalikult kiirelt hüppepositsioonile lennutada. Teades kui külm on vahel isegi suletud ustega salongis külma ilmaga lennata, siis mis tunne võis valitsed neil sõduritel, kes sooja CH-47 lennu asemel leidsid end kõõlumas Bläckhawki uksevas... ma ei tea kuid tegin kõik, et saada nad võimalikult kiiresti hüppelavale. Esmakordselt avanes võimalus ka lennata CH-47 pardal reisijana ja peab tunnistama selle sujuvat lendu ja suurt salongi, kus sai isegi sirhge seljaga ringi jalutada... muidugi oli mul seal ruumi laiutada ja lugesin kokku, et vabu kohti oli lausa 33... Esimesed langevarju lennud sooritas suur kopter ja meie väike Bläkkhawk oli saatekopter, millelt jäädvustati üritust foto- ja filmilindile. Sain ka paar päris head kaadrit ja siin nad nüüd on. Ehtsad mehed, päris kopterid ja tõelised ülesanded!
Teravad servad teibiti kinni, et välistada langevarju vigastamist.
No comments:
Post a Comment