Iga piloot tänapäeval teab, et GPS on tore abivahend ja teeb elu kergemaks aga samas võib see tehnousk teinekord alt vedada. Olles mugavalt harjunud seda kasutama tuleks siiski valvsus säilitada... Ühesõnaga usalda aga kontrolli. Juhtus selline lugu, et olin ühe noore kapteniga öövaatluseadmetega marsruutlennul. Marsruudi tegin mina ja ka lennus navigeerisin. Planeerimine toimus suht kiirelt ja käigupealt ning kaardi ettevalmistusele siinmail palju rõhku ei panda, siiski olin vana rasva pealt jooned kaardile vedanud... ikka GPS on jumal õhulaevas. Vanemad mehed kasutavad elukogemusest ka vanu häid navigatsioonivahendeid. Kapten oli rahul vaid GPS koordinaatidega kuid mina sättisin ka lähima VOR majaka endale näidikupaneelile. Hea oli, et nii tegin, sest 7 miili kaugusel sihtkohast küsis kapten, kas keeran vasakule ja jälgin GPS juhiseid. Ma ei saanud esialgu aru kuna vaatasin kaardilt sagedust lennuväljale ja kuulasin ATISt ning olin kohe valmistumas eetrisse minekuks. Usaldasin teda ja ütlesin, et GPS on seadistatud lennuväljale. Nii ta keeraski oma 30 kraadi kõrvale senisest kursist. Viimati olime õigel teel kaardil olevas OK punktis. Kuna lennujaam lähenes hakkasin mina tegelema lähenemiseks vajalikuga ja keerasin väljast pilgu salongi. 120 sõlmese kiirusega liigub maapind ikka nobedalt. Punktis üks keeras kapten 30 kraadi kursilt kõrvale ja juhindus GPS näidust. Ma pidasin oma side ja mida lähemale GPS vahemaad näitas seda imelikum hakkas. Lennujaama näe ei kusagil... mingi põld vaid kuigi GPS näitab, et oleme kohal. Kontrollisin kiirelt ka koordinaadid ja need olid õiged. Kapten oli juba näost roheline... vist pooleldi selle pärast et vaatasin tema suunas läbi ennveegee... ma ütlesin, et tee üks viirang. Võtsin kaardi ja vaatasin VOR-i näitu. Olime jõudnud VORi kohale. Ütlesin, et tee veel üks viirang vaatan kaardilt suuna. Tema aga seadis ette rajakursi ja hakkas selle suunas lennujaama poole vurama. See lennujaam on aga üks väheseid erandeid, mil VOR lähenemine toob nurga all lennujaama. Seega rajakursil edasi liikudes oleksime jäänudki lennujaama otsima Vaatasin kaardilt, et kaks suurt masti on hea orientiir ja nii ütlesin et võtku suund neist paremale ning jõuame ka lennuväljale. Ise üritasin mõelda, et milles viga... mõtlesin, et äkki olid planeerimisarvutis valed koordinaadid... aga välja ei mõelnud...
Sisestasin järgmise koha ning hakkasime sinna poole liikuma. Tagavaraks seadsin lennuväljal oleva NDB majaka ja kui algul näitas GPS õiget teed, siis lähemale jõudes hakkasid nooled lahku minema. Õnneks märkasin kolme miili pealt lennuvälja tulesid ja see lennuväli oli vähekene väiksema asutusega alal. Kui asustustihedus on suur, siis on raske eraldada tuledemassist lennuvälja läbi öövaatlusseadme, sest kõik tuled on ju ühte värvi. Üks suur tuledemeri on see idarannik... rahvast on rohkem kui inimesi. Jätkasime edasi ja nüüd oli meil heaks orientiiriks maantee, mis viis meid järgmisesse punkti. GPS tõrkes olime lõpuks kindlald. Surmkindlad. Siis tegin avastuse. Tegelikult oleks pidanud üks meist seda juba varem märkama. Aga samas olles harjunud, et kui midagi on valesti, siis läheb kollane või punane tuluke kusagil põlema. Tutkit. GPS veateade on roheline tuluke... ja seetõttu ei eristanud seda silmanurga andur varasemalt. Niisis sel hetkel kui kapten küsis, kas järgin GPSi ja keeras tol hetkel kursilt 30 kraadi kõrvale loobus meie musta linnu GPS tõenäoliselt korrekstselt tõõtamast ja instrumendipaneelile kuvati GPS näidu pähe inertsiaalsüsteemi näit. GPS inertsiaalsüsteem... ja see ei ole enam nii täpne, mida rohkem keerutad seda rohkem hakkab valesti näitama... Loo moraal on, et usalda aga kontrolli ja kui veateated on rohelist tooni, siis on neid raske eristada, sest roheline on ju OK...
Sisestasin järgmise koha ning hakkasime sinna poole liikuma. Tagavaraks seadsin lennuväljal oleva NDB majaka ja kui algul näitas GPS õiget teed, siis lähemale jõudes hakkasid nooled lahku minema. Õnneks märkasin kolme miili pealt lennuvälja tulesid ja see lennuväli oli vähekene väiksema asutusega alal. Kui asustustihedus on suur, siis on raske eraldada tuledemassist lennuvälja läbi öövaatlusseadme, sest kõik tuled on ju ühte värvi. Üks suur tuledemeri on see idarannik... rahvast on rohkem kui inimesi. Jätkasime edasi ja nüüd oli meil heaks orientiiriks maantee, mis viis meid järgmisesse punkti. GPS tõrkes olime lõpuks kindlald. Surmkindlad. Siis tegin avastuse. Tegelikult oleks pidanud üks meist seda juba varem märkama. Aga samas olles harjunud, et kui midagi on valesti, siis läheb kollane või punane tuluke kusagil põlema. Tutkit. GPS veateade on roheline tuluke... ja seetõttu ei eristanud seda silmanurga andur varasemalt. Niisis sel hetkel kui kapten küsis, kas järgin GPSi ja keeras tol hetkel kursilt 30 kraadi kõrvale loobus meie musta linnu GPS tõenäoliselt korrekstselt tõõtamast ja instrumendipaneelile kuvati GPS näidu pähe inertsiaalsüsteemi näit. GPS inertsiaalsüsteem... ja see ei ole enam nii täpne, mida rohkem keerutad seda rohkem hakkab valesti näitama... Loo moraal on, et usalda aga kontrolli ja kui veateated on rohelist tooni, siis on neid raske eristada, sest roheline on ju OK...
No comments:
Post a Comment