Taevavalvuri blogi: Väike marsruutlend läbi suurlinnade

Eelmine nädal saime ootamatult huvitava lennu osaliseks. Olime õigel ajal õiges kohas ja saime ühe missiooni, mis viis Connecticuti osariiki. Oli vaja üks ohvitser sinna lennutada ning lisaks natuke ka varustust. Loomulikult oli hea meel huvitava lennuülesande üle. Haarasin siis koju kaasa vajalikud kaardid, et valmistada lendu läbi tiheala ette. Teele jäi ju Philadelphia ja New York City. Kapten ütles, et see lend on kõki-mõki lihte ning muretseda ei tasu. Loomulikult olen seda juttu ennemgi kuulnud ja igaksjuhuks võtsin ikkagi kaardid koju kaasa ja tegin korraliku planeeringu ning vaatasin olulisemad kohad teel üle.New Yorgis on mitmete lennujaamade vahel kahe jõe sängis pisike kontrollimata õhuruum, kus läbi lennates tuleb anda liiklusinfot vastavalt kehtestatud korrale. See piske kanal võimaldab lennata läbi metropoli sisuliselt suurema vaevata.

Lennupäeval läks kõik nii kiirelt, et ühtäkki avastasin end juba juhiste taga ning tüürisin uhkelt läbi Philadelphia. Seda tuli teha madalalt. 200 jala kõrguselt, sest linna ääres on rahvusvaheline lennujaam oma üsna mitme setme rajaga. Marsruut kulges jõe kohal, mil ühelpool Pennsylvania ja teisel pool New Jersey. USAs on kasutusel spetsiaalsed marsruudid kopteritele suurlinnades ja nende ümbruses. Ei ole ju loogiline piirata kopterite lennutegevust reisilennukite tõttu ilusa ilma korral. Kõike annab mõistuse piiris hajutada ja korraldada nii, et ei kannataks kumbki pool. Kui eestimaal "tiheda" liiklusega Tallina lennuväljale saabub lennuk instrumentaallennuna saadetakse igasugune muu visuaalne liiklus võimalikult kaugele. Sealhulgas kopterid, mis viisakalt õeldes on diskrimineerimine ehk kehtib reegel, et suuremal on eesõigus ja lennujuhtide poole pealt ei viitsita jamada nende putukatega. Vähemalt kolm aastat tagasi oli veel nii... Aga mis ma ikka kirun, jagan rõõmu, et jänkid lahendavad asja mõistlikult ja ei piira kopterite liiklust ning isegi suurte lennuväljade kohal on omad kopterite marsruudid. Selle lennu raames lendasime veel üle New Yorgi Laguardia lennuväljast 2000 jala kõrguselt, samalajal kui reisilennukid maandusid ja tõusid ning isegi mõni raporteeris, et näeb Blackhawki... Philadelphias lennates jõe kohal olid takistusteks sillad, mille postid olid kohati kõrgemad kui 400 jalga ja nii tuli lennata postide vahelt ja tõusta korraks kõrgemale ja hüpata üle silla selle keskelt jäädes postidest madalamale. Ma arvan, et nii mõnelgi autojuhil jäi karp lahti... mis seal salata ka minul.

Suurlinnad hakkavad mulle üha enam meeldima. Esmapilgul tundub hirmuäratav aga tegelikkuses ei ole vahet, kas lendad läbi Türi või Philadelphia kui tead reegleid ning oled tähelepanelik, mida tuleb olla niikunii kontrollimata õhuruumist kontrollituni. Lennu ajal ma muidugi sain aru, miks kopteri kapten asja nii vabalt võttis, et isegi kaarti ei olnud - tal oli tahvelarvuti koos liikuva kaardiga ning lennuprogrammiga. Muidugi on nii lihtne aga seda seniks kuniks tehnika töötab... Järgmiste seiklusteni aga seni nautigem pilte!