Olin just vaikselt pillid kotti pakkinud ja mõtlesin põhku keerata kui kuulsin kopteri mürinat. See mürin oli kuidagi liiga vali ja imelikku tooni. Justkui keegi hakkaks tagahoovi maanduma. Tormasin siis klaasukse juurde ja nägin otse maja kohalt üle lennanud kopterit maandumiskonfiguratsioonis, st piloot liigutas prožektorit ja kontrollis või valgustas maandumisplatsi. Kopter liikus aina edasi ja madalamale kuni varjus teiselpool tänavat olevate majade taha. Haarasin tõelise papartso kombel fotoka ja tormasin pidžaamas maandumiskohta otsima. Kiire loogika ja suuna järgi eeldasin maandumiskohaks kooli ümbruse, mis asus paar kvartalit edasi. Kooli juurde jõudes paistis juba uudistajaid olevat küllaga, kõikidest lähedalolevatest majadest olid uudishimulikud ninad välja pistetud. Parkisin teeäärde ja astusin jala edasi. Kopter oli maandunud kooli taha, seal on väikene pallimänguplats või selline avatud staadion. Kooli parklas oli julgestamas tuletõrjeauto ja ka kiirabi ootas kooli nurga juures. Läks üks oma kolm neli minutit kui suudeti patsient kopterisse toimetada. Üks pealtvaataja teadis rääkida, et oli aeg, mil kopter käis nii mitu korda kuus. Lähim haigla on tegelikult ju ainult 5 minuti sõidu ehk 3 miili kaugusel kuid kopter viib patsiendid Baltimore, mis on oma poole tunni sõidu kaugusel ning seal on suurem traumakeskus - maailmakuulus John Hopkinsi haigla.
Tagasiteel vajusin mõteisse, et kuidas ikkagi on nii läinud, et eestimaal pole kahekümne aastaga suudetud luua korraliku päästesüsteemi. Ka kiirabibrigaadidega on lood kehvad kui kohati on maakonna peale vaid üks kaks ekipaaži. Muidugi on julgustav teada, et kui sinuga midagi juhtub pead mitte soodsate olude kokkulangedes ootama kärbitud kiirabibrigaadi maakonna teisest otsast ning siis loksuma kesteab kui kaua lähima suurhaiglani või näiteks merehädas ootama kopterit naaberriigist.
Magama heites oli kohe hea, soe ja muretu tunne - teades, et häda korral tehakse kõik sinu päästmiseks, mitte ei loeta oma viimaseid kopikaid mõeldes, kas sa oled kulutõhus patsient.
No comments:
Post a Comment