Teine turistikas tehtud lähimasse suurlinna, milleks on Hannover. Jalastusime pärast tunnist sõitu mõõda külavaheteid(miskipärast arvas navigaator, seda kiiremaks lahenduseks kui autobaani) Hannoveri sõudekanali ääres. Seadsime sammud kesklinna poole.
Teepeal jäi ette mingisugune lossimoodi moodustis, mille park oli mõnusalt täis läbustatud. Tähendab vedeles hunnik taarat ja muud laga...
Kesklinnale lähenedes läbisime kandiliste puude allee ja jõudsime mingisugustele kaubanduslikele tänavatele. Poode lademetes ja sortiment rikkalik. Lisaks nähtud mõned vanad majad, neist ühe ees soovipurkaevuke...
Ja siis väike vorstilugu. Kuna Burger King ei tundunud eriti isuäratav ja samas veel maitsmata kurikuulus saksa vorstike, siis võtsin julguse kokku ja ostsin tänavalt lõviklubi laadal olevast mingisugusest toidutelgist selle jupi vorsti lõpuks ära. Maksis 2 eurot, kaasa anti veel jupp saia ja törts sinepit. Kõlbas täitsa süüa küll, isegi parem kui ma arvata oskasin. Millest kooseb ei oska paraku õelda, jäägu see gurmaanide teemaks... Siiamaani olen esimene ja ainuke julge vorstisöödik. Elus ja terve. Teinekordki.
Ja mis saksamaa see on kui ei ole juttu autodest. Ikka. Niisiis kohtusid Aston ja Martin ehk siis Martin, Aston Martin. Ja juhtumisi sattusid parklas olema kõrvuti kaks mulle armsat masinat, minu eelmine suksu Punto ja praegune ratsu Megane. Värvitoonid küll veidi valed aga kompositsioon missugune, taamal veel ka sinimustvalge.
Teepeal jäi ette mingisugune lossimoodi moodustis, mille park oli mõnusalt täis läbustatud. Tähendab vedeles hunnik taarat ja muud laga...
Kesklinnale lähenedes läbisime kandiliste puude allee ja jõudsime mingisugustele kaubanduslikele tänavatele. Poode lademetes ja sortiment rikkalik. Lisaks nähtud mõned vanad majad, neist ühe ees soovipurkaevuke...
Ja siis väike vorstilugu. Kuna Burger King ei tundunud eriti isuäratav ja samas veel maitsmata kurikuulus saksa vorstike, siis võtsin julguse kokku ja ostsin tänavalt lõviklubi laadal olevast mingisugusest toidutelgist selle jupi vorsti lõpuks ära. Maksis 2 eurot, kaasa anti veel jupp saia ja törts sinepit. Kõlbas täitsa süüa küll, isegi parem kui ma arvata oskasin. Millest kooseb ei oska paraku õelda, jäägu see gurmaanide teemaks... Siiamaani olen esimene ja ainuke julge vorstisöödik. Elus ja terve. Teinekordki.
Ja mis saksamaa see on kui ei ole juttu autodest. Ikka. Niisiis kohtusid Aston ja Martin ehk siis Martin, Aston Martin. Ja juhtumisi sattusid parklas olema kõrvuti kaks mulle armsat masinat, minu eelmine suksu Punto ja praegune ratsu Megane. Värvitoonid küll veidi valed aga kompositsioon missugune, taamal veel ka sinimustvalge.
Need kaks viimast pilti kuuluvad vist rubriiki "From wet dreams, into dry reality"
ReplyDeleteAnonüümseks jääda sooviv "ekspert" veinide alal.