Tagasilend kulges üpriski huvitavalt, nimelt oli tugev vastutuul ja pidime lendama võimalikult madalal(madalamal on väiksem tuul). Niisiis kulges enamus marsruuti kuni saksamaani formatsioonlennus 200-300 jala kõrgusel maapinnast.
Lätis nagu ikka tegid lennujuhid paanikat nagu nad seal armastavad teha. Kõigepealt kartsid, et lendame Adazi polügooni alasse sisse kuigi olime selgelt ranniku kohal ja alast väljas saime lennujuhilt suunise teha vasak põõre peaaegu kursiga mis oleks meid viinud leedu asemel rootsi. Sama kordus ka riia lähialale lähenedes, kus olime umbes 5 miili kaugusel selle piirist ning napilt enne pöördepunkti kui lennujuht pasundas paaniliselt, et põõrake lõunasse kurss 180 vältimaks lähiala...
Poolas läbisime frondi ja kohati olid pilved 200 jalga maapinnast ning nähtavus kilomeetri kanti, mis sundis vähendama kiirust 100ni ja sisse lülitama kojamehe. IFR lennates ei oleks me välja vedanud kuna üle 20 sõlme tuule korral poleks me oma sihtkohta jõudnud. Lisaks oli jäätumislevel ka piisavalt madalal.
Saksamaal on hea näide lennujuhtimise tööst tuua Berliini Tegeli lennujaamast, kus tegime viimase vahemaandumise. Nimelt oli seal rajal just maandunud lennuk, kaks-kolm tükki finaalis ning mõned just just tõusnud ja kõige tipuks lendas otse risti üle raja paari-kolmesaja jalapeal politsei kopter. Ei ole mingit paanikat, et väldi ala või kui üksik IFR lend on pikas finaalis siis kao oma kuramuse koperdisega võimalikult kaugele ala nurka ja ennem ära üritagi iliguta end kuhugi suunas kui finaalis olnud reisilennuk on väravasse jõudnud...
No comments:
Post a Comment