Eile maabusime Alabaamas, Dothani munitsipaallennuväljal. Lend algas Washingtonis ning läbi Atlanta põrkega, kus valitses meeletu segadus ja kõigepealt kulus oma veerantundi kui leiti lennukile vaba värav. Väljalend hilines oma pool tundi, lisaks veel oma 45 veetsime lennukis stardijärjekorras. Lennukis oli igasugu rahvast, üks habemega mees tegi paanikat kui nägi põrandalt tossu tulemas ja arvas, et rnxi kohver on leekides... aga lol hoopiski konditsioneer pandi tööle ja lennuki põrand oli "tossuga" kaetud kui diskoteegi tantsusaal...
Muidugi oli naljamees ka stjuuard, kes kohe ohutusbriifingu ajal hakkas küsima, et mida te sinna Dothanisse otsite - seal pole ju mitte midagi... viskas veel muudki nalja ja nokkis niisama salongis ringi. Igatahes Dothanisse jõudes oli lennuväli pikk ja lai aga terminal samasuur kui Tartu oma, lennuk vuras otse väravasse ja ühtäkki oli kogu lennujaam elu täis, sest saabus tuugalt täis 50 kohaline lennumasin... Jahedast lennukist välja astudes sain koheselt hea laksu vasta vahtimist 37 kraadiselt õhumassilt. Võtis kohe oimetuks. Nii kuuma vastuvõttu pole minu elus veel olnud.
Kella kaheksast läheb juba harjumatult pimadaks ja tegime väikse otsa poodi. Lähenesime poele tagantpoolt ning järsku võpatasime mõlemad liikuma hakanud käru peale, misjärele keegi hüüatas "are u ok" - kohalik kärulükkaja tegutses pilkases pimeduses ja kui poleks käru liikumist märganud oleks ka must mees sulanud ööga ühte ning jäänud öövarjus märkamatuks...
Tagasiteel kimas mitu korda üle tee mingi tikutoosi suurune elukas, hotelli tagaukse juures selgus, et tegemist on tikutoosi suuruste tarakanidega. Hmm, selline vist paneb pätsi leiba poole tunniga pintsli... pildile jäänud on juba saba andnud ja natuke kokku kuivanud isend.
Täna käisime hotellist miili kaugusel asetsevas PX(poes) ja tahtsime rendika võtta aga paraku sularaha vasta ei võetud ja kontole ei taha kuidagi majanduskulu laekuda. Seetõttu autot ei saanud ning jalutasime poest tagasi suurte toidukottidega ja paistsime olevat ainukesed jalamehed silmanägemisraadiuses. Muidugi saatsid meid altkulmu pilgud ja ammuli suud mõõduvatest masinatest - no kesned lollid on sellised, kes käivad jala suurte toidukottidega ja veel 33 kraadises kuumuses ja täna oli veel pilves ilm... Hea on, et lisaks kiibitsejatele liigub ka häid inimesi ringi ja poolel teel peatus auto ning pakkus meile küüti...
Rahvusvaheliste õpilaste osakond on väga elevil ja röömsad, et said esimesed eestlased. Üks rahvus jälle juures. Muidugi on väga meeldiv esindada siin maarjamaad kulunud saabaste, katkise tunkedega ja tühjade taskutega... vaatamata raskustele on ikkagi hea siin lõpuks olla. Uskumatuna tundunud projekt on saanud teoks.
Tervitused kuumad palavast Alabaamast! Stay Cool! PS ja kui kellelgi on üle portatiivset konditsioneeri siis võib vabalt teele panna, teretulnud on ka jääkuubikud ja külm kesvamärjuke...
Muidugi oli naljamees ka stjuuard, kes kohe ohutusbriifingu ajal hakkas küsima, et mida te sinna Dothanisse otsite - seal pole ju mitte midagi... viskas veel muudki nalja ja nokkis niisama salongis ringi. Igatahes Dothanisse jõudes oli lennuväli pikk ja lai aga terminal samasuur kui Tartu oma, lennuk vuras otse väravasse ja ühtäkki oli kogu lennujaam elu täis, sest saabus tuugalt täis 50 kohaline lennumasin... Jahedast lennukist välja astudes sain koheselt hea laksu vasta vahtimist 37 kraadiselt õhumassilt. Võtis kohe oimetuks. Nii kuuma vastuvõttu pole minu elus veel olnud.
Kella kaheksast läheb juba harjumatult pimadaks ja tegime väikse otsa poodi. Lähenesime poele tagantpoolt ning järsku võpatasime mõlemad liikuma hakanud käru peale, misjärele keegi hüüatas "are u ok" - kohalik kärulükkaja tegutses pilkases pimeduses ja kui poleks käru liikumist märganud oleks ka must mees sulanud ööga ühte ning jäänud öövarjus märkamatuks...
Tagasiteel kimas mitu korda üle tee mingi tikutoosi suurune elukas, hotelli tagaukse juures selgus, et tegemist on tikutoosi suuruste tarakanidega. Hmm, selline vist paneb pätsi leiba poole tunniga pintsli... pildile jäänud on juba saba andnud ja natuke kokku kuivanud isend.
Täna käisime hotellist miili kaugusel asetsevas PX(poes) ja tahtsime rendika võtta aga paraku sularaha vasta ei võetud ja kontole ei taha kuidagi majanduskulu laekuda. Seetõttu autot ei saanud ning jalutasime poest tagasi suurte toidukottidega ja paistsime olevat ainukesed jalamehed silmanägemisraadiuses. Muidugi saatsid meid altkulmu pilgud ja ammuli suud mõõduvatest masinatest - no kesned lollid on sellised, kes käivad jala suurte toidukottidega ja veel 33 kraadises kuumuses ja täna oli veel pilves ilm... Hea on, et lisaks kiibitsejatele liigub ka häid inimesi ringi ja poolel teel peatus auto ning pakkus meile küüti...
Rahvusvaheliste õpilaste osakond on väga elevil ja röömsad, et said esimesed eestlased. Üks rahvus jälle juures. Muidugi on väga meeldiv esindada siin maarjamaad kulunud saabaste, katkise tunkedega ja tühjade taskutega... vaatamata raskustele on ikkagi hea siin lõpuks olla. Uskumatuna tundunud projekt on saanud teoks.
Tervitused kuumad palavast Alabaamast! Stay Cool! PS ja kui kellelgi on üle portatiivset konditsioneeri siis võib vabalt teele panna, teretulnud on ka jääkuubikud ja külm kesvamärjuke...
No comments:
Post a Comment