Nädalajagu lombidaga oldud ja suurem ehmatus on üle läinud ning tasapisi hakkan eluoluga harjuma. Eluolu on justkui filmides kuid seda episooditi justkui jupike siit ja teine sealt. Igatahes kõik on suur ja lai. Neljarealised teed on tavalised, autosid meeletult ja ilma ratasteta on elu võimatu. Kohalik liikluskultuur on üsnagi talutav, päris palju on näha politsei tegevust, liiklusreegild on kohati huvitavad. Nimelt on lubatud teha punase tulega parempööret, samuti võib vilkuva punase vasaku noolega teha vasakpööret, lisaks on kohati tee keskel kolmas rida, mida võib kasutada mõlemaltpoolt tulija vasakpöörde sooritamiseks. Iga liiklusmärgi juures on tema tähendust seletav kiri(tupik - no outlet, parempööre - turn right, kiirusepiirang - speed limit jne). Palju on stoppmärke ja kui on neljatee rist stoppmärkidega ning kiri 4 way, siis ei ole ma siiani aru saanud, et kellel eesõigus on... kes ees see mees! Väga veider on näiteks parem või vasakpöörde keelumärgid, nimelt need asuvad peale ristmikut, mitte nagu meil ikka arusaadavalt ennem ristmiku. Ja väike pilt ülekäigurajast kuidas puust ja punasel on ette kirjutatud tegutsemine jalakäijale.
Söögikohtadega on läinud 50/50 ehk pole päris suure ringi jutt... Igatahes sai käidud tüüpilises ameerika teeäärses söögikohas ja söödud burksi koolaga. Joogikraamiga on nii, et kui klaas saab pooltühjaks tullakse juba uut pakkuma, mis on väga tüütu... ja pildil sädelev söökla, suure parkla punaste istmete, letiäärsega ning jukeboksidega.
Muidugi on paljud söögikohad autosissesõiduga ehk drive-in aga üllatav oli näha ka drive-in pangaautomaati. Ega jah raske on autost tulla välja ja astuda paar sammu parklast automaadini. Aga see süsteem vajab täiustamist, sest kõrvalistuja pool pole automaati - seega istuvad leitlikud inimesed juba varakult auto vasakul poolel ja võtavad välja rohelisi kupüüre nii esi kui ka taguukseaknast. Jutulind on taiplik.
Ja rääkides veel mugavusest ja käimisest, siis sõõgilaua aluspaberil reklaamiti teenust loomaomanikele. Nimelt saab tellida koerajalutamise teenuse kolmeks korraks päevas, samuti toitmise ja vee andmise, aseme puhastamise jne... no onju tore istuda telekaees ja patsutada kutsut ning kui sellel äda peale tuleb tellid talle jalutaja. Kui veidraks saab veel minna...
Ja rääkides ameerika unelmast, siis nende unelm suurte paneelikate asemel on oma vikesed majakesed linnaäärtes ehk suburbid. Täielikud magalad kuhu pääseb vaid autoga ja ruutkilomeetrite kaupa ei ole muud kui maja maja otsas. Tahad jalutama minna, siis võtad auto ja sõidad parki.
Jõukamate magala
Ridamajad ehk townhouses nag nad siin kutsuvad neid
Üksikud majad ehk singel family homes
Ja lõppu väike armas maamaja vaikuses
Söögikohtadega on läinud 50/50 ehk pole päris suure ringi jutt... Igatahes sai käidud tüüpilises ameerika teeäärses söögikohas ja söödud burksi koolaga. Joogikraamiga on nii, et kui klaas saab pooltühjaks tullakse juba uut pakkuma, mis on väga tüütu... ja pildil sädelev söökla, suure parkla punaste istmete, letiäärsega ning jukeboksidega.
Muidugi on paljud söögikohad autosissesõiduga ehk drive-in aga üllatav oli näha ka drive-in pangaautomaati. Ega jah raske on autost tulla välja ja astuda paar sammu parklast automaadini. Aga see süsteem vajab täiustamist, sest kõrvalistuja pool pole automaati - seega istuvad leitlikud inimesed juba varakult auto vasakul poolel ja võtavad välja rohelisi kupüüre nii esi kui ka taguukseaknast. Jutulind on taiplik.
Ja rääkides veel mugavusest ja käimisest, siis sõõgilaua aluspaberil reklaamiti teenust loomaomanikele. Nimelt saab tellida koerajalutamise teenuse kolmeks korraks päevas, samuti toitmise ja vee andmise, aseme puhastamise jne... no onju tore istuda telekaees ja patsutada kutsut ning kui sellel äda peale tuleb tellid talle jalutaja. Kui veidraks saab veel minna...
Ja rääkides ameerika unelmast, siis nende unelm suurte paneelikate asemel on oma vikesed majakesed linnaäärtes ehk suburbid. Täielikud magalad kuhu pääseb vaid autoga ja ruutkilomeetrite kaupa ei ole muud kui maja maja otsas. Tahad jalutama minna, siis võtad auto ja sõidad parki.
Jõukamate magala
Ridamajad ehk townhouses nag nad siin kutsuvad neid
Üksikud majad ehk singel family homes
Ja lõppu väike armas maamaja vaikuses
Elamise vaatamisel on valikud päris palju, nii et raske on otsustada milline neist ameerika unelmatest oleks parim. Getholikumast alast mul pildid puuduvad aga eks jõuan veel teha ja ülese riputada. On väga ilusaid rannikuäärseid piirkondi aga sinna saamiseks peab läbima gheto. Meie tulevane tööbaas on lahe ääres ja sinna saamiseks tuleb läbi murda, mitte just kõige kenamast piirkonnast ning normaalsed elurajoonid hakkavad nii kümnekonna miili kauguselt. Eks ole näha, homme lendame Alabaamase kopteri kooli ja kui kuue nädala pärast tagasi oleme, siis vast on juba leitud ka uus kotkapesa.
No comments:
Post a Comment