Lennuoskustest UH-60

Dejavuu... ehk täna sooritasin päevase lennuoskustesti bläkk haawk kopteril ameerikas ja seda muidugi sakslasest kontrollpiloodiga - kui mitu korda on pea kahe aasta jooksul tehtud kontrollende sakslastega? Rohkem kui ühekäe näppe... Tegelikkult on meil vedanud kuna klassis on kaks sakslasest instruktorit aga need määrati rootslastele ja meie saime endale ikkagi ameeriklase, mitte et sakslaste vastu midagi oleks aga sel juhul oleks kujunenud liialt ühehülbaliseks saksa koolkonnaks... Eks neil ole oma omapära ja nad armastavad asju peensusteni ja piinliku täpsusega teha, mis iseenesest pole paha vaid pigem tuleb kasuks.

Kokkuvõtlikult kulus 20 lennupäeva ja 22 lennutundi saamaks päevase pädevuse ja lõpetamiseni jääb veel teha 8 öölennutundi. Kuni eelviimase päevani kulges meie õpe ilma suuremate tagasilöökide ja tehniliste riketeta aga eilsest õnn pöördus ning saime tunda omal nahal vananevat tehnikat. Kohe peale õhkutõusu tundis instruktor(muidugi sakslane, kes ennem mõnuga teoreetiliselt peedistas) natuke raskemat juhist ettepoole suunas ja horisontaallennus liikus juhis ise marginaalselt ette ning taha. Kopteril on mitmeid stabiilsuskontrolle ja nende töö ei tohiks kuidagi kanduda üle juhise liikumisse. Tõusmisel ja laskumisel asi süvenes ning sain omal käel tunda isemajandavat juhist ning ohutuse huvides sai lend lõpetatud ja naastud baasi. Diagnoosiks arvas instruktor olevat SAS pitch servo... kes seda enam kinni võtab, mis tegelikult oli ja katkine servo pole naljaasi... igatahes maandudes ootas meid hunnik tehnikuid, kes said endale järjekordse pähkli pureda.

Mainimist väärib veel, et ühel päeval tuli kursusekaaslaste kopteril lahti hüdralikapumbast tulev voolik ja oli suur önn, et see juhtus ruleerides seisuplatsilt... Ühel teisel päeval tuli hollandlasest kursusekaaslasel õppelennu ajal salongi kütusepõlemisest tekkiv suits, mille tõttu tellisid nad endale maandumiseks päästemeeskona valmiduse ja kogu liiklus pandi lennuväljakul seisma seniks kuni nad oma hädamaandumist sooritasid. Pool tundi hiljem jõudis kohale ka meedikute kopter, milleks oli UH72 Lakota, kes igaksjuhuks transportis meeskonna medkontrolli kuna oldi ikkagi kokku puututud mingisuguste gaasidega. Pisemaid nipet näpet asju on veel olnud aga kõigest ei jõua ka kribada...

Tänasel kontrollennul jätkus tehniliste viperuste saaga ning kopteril ei töötanud sabateliku lukustsut või lahtiolekut näitav tuluke. Ja tehnikute kutsumiseks tuleb siin lehvitada käega ning lootes, et keegi märkab ja tuleb appi - täna kulus selleks pea viis minutit ja kontrollpiloot oli juba väga pahur... kusjuures tehnikud sibib ringi mustmiljon ja kui häda siis nad ei kipu eriti välja tegema. Arvasin, et lamp on läbi põlenud aga tehnikutel oli vaja ikka oma joru ajada ning meil kästi panna masin seisma ning kui nad olid askeldanud natuke saba kallal tulid ikkagi sisse ja võtsid lüliti välja ning vahetasid pirni ära. Selleks kulus vähem kui minut aga koos ootamisega, sesmapanekuga ja nende analüüsimisega kulus pea oma hea pool tundi ning suurest vedelikupuudusest jõin ära terve oma liitrise veepudeli. See oli suur viga... ja kui jõudis kätte aeg õhku tõusta olid mul silmad kollased...

Lisaks olid kopteril sideprobleemid ja kui instruktor kuulis raadioid enamvähem kuid mind natuke halvemini aga mina teda seevastu kuulsin muidugi hästi seni kuni keegi eetris ei rääkinud, sest raadiod tulid minu klappidesse täiel võimsusel... ja kui eeter on paks ei ole sugugi lõbus kuulata täiel vungil sinu jaks mitteolulist eetrimüra ning samalajal näed kuidas kõrval mees liigutab huuli ja üritab sulle midagi õelda aga mulle klappidesse ei jõua midagi... ja samuti ei kuulnud ka torn meid vahepeal aga see ei ole enam lõbus kui kuu paraleelrajaga lennuväljakul on kuus UH60 ja kaks OH58...

Pildil õppeväljak [http://www.flickr.com/photos/shoupairlines/2903419850/]

Poole lennu pealt muutus olukord lahedamaks kuna sai ära lahendatud kollaste silmade probleem, milleks siin tuleb ikka valge inimese moodi ametliku kergenduspunkti minna ja ei praktiseerita kopterimeeste tavalahendit lasta saba-alla kusagil platsil või keset lennuvälja... Saksas tuli näiteks olude sunnil isegi keset Berliini lennuvälja nii asja ajada aga ju nad võõral maal ei harrasta sellist lahendit...

Teise poole lendu valdas pealetungiv peavalurünnak, sest kaua ikka suudab inimene taluda meeletut eetrimüra ning nii mõnigi manööver kannatas selle töttu aga hea, et kontrollennul ei hinnatud sooritust hindeliselt vaid arvestuslikult ja nii sai kõik ilusti tehtud. Mitte just kõige parem esitus aga arvestades tingimusi, siis võib õelda, et elu kõige karmimates tingimustes sooritatud kontrollend ning tähistatud sai ibuprofeeni ja külma pepsiga...