Niisiis tagasi Marylandis ja võib õelda, et elu on seiklus... Dothani lennujaamas pagasit ära andes kästi tabalukud lahti teha kuna pisteliselt kontrollitakse kotte ja tuli välja, et ka üks minu kott on läbi tuhnitud. Pole varem midagi sellist kohanud aga võibolla pole külalennujaamas piisavalt kaasaegseid skännereid ja turvakontrolli teostatakse vamamoodsalt. Igatahes tore oli leida kotist flaier, milles kirjas, et minu oma osutus õnnelikuks väljavalituks...
Lennukiks oli väike CRJ200 ja ennem väljalendu hoitakse siin kabiiniuksed avatud ning samuti peale lendu seisab kapten ilusti uksel valvel.
Maryland võttis vastu lauspilvisuse ja tugeva vihmasajuga. Päikselised paradiisipäevad on mõneks ajaks läbi. Hotelli meile keegi ei olnud broneerinud ning jõudes samase hotelli, kus viibisime eelmine kord võeti meid vastu juba kui kuldkliendid kuna FT Ruckeris elasime sama keti hotellis ning väljastati meile tasuta prioriteetkaart, mille me siin kohe letti ladusime. Tervituseks anti meile prioriteetkliendi stardipakett ehk küpsised ja pudel vett...
Aga ilusam osa sai sellega ka läbi, nimelt teavitas administraator röömsalt, et kahjuks on neil vabu tube ainult nädalavahetuseks kuna sõjaväebaasi töttu on septembrist aprillini nädala sees kõik broneeritud... ja nii pidi olema kõigi nelja lähiümbruse hotelliga... ou jee. Homme uurima, mis saama edasi... Kodu veel ei ole ja selle leidmine võtab kindlasti natuke aega... juba ei tea mitmendat korda on justkui visatud pea ees tundmatusse vette ja uppuja päästmine on uppuja enda asi... Haldusküsimuste lahendamine ei kannata mingit kriitikat ning administratiivküsimuste lahendamine on ajavahe ja paljude muude tegurite tõttu väga komplitseeritud...
Tähistamaks tagasisaabumist sai kiirelt poeletilt rabatud kuuspakk õlut aga hotellitoas avastasin, et pudelid on kuidagi tillukesed ning olin ostnud 0.2l kuuspaki... Muidugi saatuse tahtel sain täpselt sama toa, mis mul oli ennemgi - dejavuu
Nu ja autorent on ka paras loterii, seekord väjastati Chevrolet HHR, mis näeb küll kui kena retrohõnguline(või ka veider) muskelmasin aga tegemist on väikeklassi autoga ning seest on paras pukk ehk istuks nagu taburetiotsas väikeste akendega naksitralliautos... isegi korea luksusmasin daewoo accent oli seest suurem ja mugavam aga ega midagi kurta pole, peasi, et liigub ja vihma peab... ning ilma ratasteta pole siin midagi teha. Ühistransport on fantoomne...
Lennukiks oli väike CRJ200 ja ennem väljalendu hoitakse siin kabiiniuksed avatud ning samuti peale lendu seisab kapten ilusti uksel valvel.
Maryland võttis vastu lauspilvisuse ja tugeva vihmasajuga. Päikselised paradiisipäevad on mõneks ajaks läbi. Hotelli meile keegi ei olnud broneerinud ning jõudes samase hotelli, kus viibisime eelmine kord võeti meid vastu juba kui kuldkliendid kuna FT Ruckeris elasime sama keti hotellis ning väljastati meile tasuta prioriteetkaart, mille me siin kohe letti ladusime. Tervituseks anti meile prioriteetkliendi stardipakett ehk küpsised ja pudel vett...
Aga ilusam osa sai sellega ka läbi, nimelt teavitas administraator röömsalt, et kahjuks on neil vabu tube ainult nädalavahetuseks kuna sõjaväebaasi töttu on septembrist aprillini nädala sees kõik broneeritud... ja nii pidi olema kõigi nelja lähiümbruse hotelliga... ou jee. Homme uurima, mis saama edasi... Kodu veel ei ole ja selle leidmine võtab kindlasti natuke aega... juba ei tea mitmendat korda on justkui visatud pea ees tundmatusse vette ja uppuja päästmine on uppuja enda asi... Haldusküsimuste lahendamine ei kannata mingit kriitikat ning administratiivküsimuste lahendamine on ajavahe ja paljude muude tegurite tõttu väga komplitseeritud...Tähistamaks tagasisaabumist sai kiirelt poeletilt rabatud kuuspakk õlut aga hotellitoas avastasin, et pudelid on kuidagi tillukesed ning olin ostnud 0.2l kuuspaki... Muidugi saatuse tahtel sain täpselt sama toa, mis mul oli ennemgi - dejavuu
Nu ja autorent on ka paras loterii, seekord väjastati Chevrolet HHR, mis näeb küll kui kena retrohõnguline(või ka veider) muskelmasin aga tegemist on väikeklassi autoga ning seest on paras pukk ehk istuks nagu taburetiotsas väikeste akendega naksitralliautos... isegi korea luksusmasin daewoo accent oli seest suurem ja mugavam aga ega midagi kurta pole, peasi, et liigub ja vihma peab... ning ilma ratasteta pole siin midagi teha. Ühistransport on fantoomne...
No comments:
Post a Comment