Olid ajad kui sõbra juurde sõitsid liinibussiga teise linna otsa ning ukse taha jõudes selgus, et ei olegi kedagi kodus... ka lauatelefon ei olnud kõigile kättesaadav... aga praegu ei kujuta elu ilma mobiiltelefonita enam ettegi, telefoni leiab peaaegu niisama, sest ega vana telefoni ära ei visata vaid lükatakse ikka kuhugi kapinurka seisma ja kõnekaarte müüakse igas putkas... Aga tuleb välja, et teispool ookeani suurte vabaduste ja kapitalismi kodumaal ei olegi see nii lihtne protseduur vanast maailmast pärit tegelasele.
Marylandis sai esimestel päevadel käidid pea kõik suuremad läheduses asuvad poed läbi ja keegi neist ei müünud sim (kõne)kaarti ja küsimise peale vaadati kui tulnukaid teiselt planeedilt - ee meil ei ole ammu enam sim kaardid kasutusel kõlas vastuseks... tekkis huvi ja sai asja lähemalt uuritud, nimelt enamus võrke kasutavad CDMA või WCDMA tehnoloogiat ja mobiilinumber seostatakse kliendi telefoni seerianumbriga.
On paar operaatorit, kes kasutavad ka ikka GSM võrku ja tänu sellele toimis roaming ilusti ning kolistasin pikalt netiavarustes ja leidsin lõpuks, et AT&T müüb SIM kõnekaarte ja hind on enamvähem taskukohane ning seadsin siis lootusrikkalt sammud AT&T esindusse Enterprise linnakesse aga üllatuseks väideti ikka vana jama lora, et sim kaarte ei müüda vaid tuleb ikka koos telefoniga osta(aga mul on ju uus telefon ja miks veel üks osta?). Koduteel nägin veel FT Ruckeri sissesõiduteeäres paiknevas Dalewille külakeses AT&T logo ja mõtlesin veelkord proovida kuna eelmises kohas polnud sokolaadikarva klienditeenindaja just kõige teravam pliiats. Ja ennäe imet nii kui mainisin poes SIM kaarti laoti kohe kaart letile, et on küll ja millise paketiga soovite... võtsin siis 10 sendise minutihinnaga kõnekaardi ja lisasin 25 dollari eest 500 mb mobiilset internetti ning peale veerantunnist seadistamist ja paberite täitmist osutusin õnnelikuks traaditaside kliendiks(wireless ameerikapäraselt ja mitte mobile vaid cellphone). Lisaks isikuandmete küsimisele skanneeriti ka telefoni seerianumber.
Nu ja kulus paar päeva kui sain teada, et ka sissetulev kõne maksab 10 senti ja ka vastuvõetava sõnumi eest peab maksma 20 senti... vot sulle kapitalismi! Kes oleks selle peale osanud tulla, et ka vastuvõetava kõne eest peab maksma. See seletab nii mõndagi miks kuupõhised paketid siin on seotud teatud hulga tasuta minutitega.
Enamus kohalikel on piiramata minutitega kuupõhised paketid, mis maksavad nii 50+ dollarit ja sinna juurde veel oma 30+ mobiilse neti eest. Kõige odavam pakett, mis suutsime välja raalida on Virgin Mobile oma ja sisaldab 35 dollari eest tasuta 350 minutit kõneagea, piiramatult sõnumeid ja 5GB internetti aga on üks aga - see operaator kasutab WCDMA võrku ja ei ole ühilduv GSM telefoniga ning kui osta uipu telefon neilt, siis pärast vanasse maailma naastes pole sellise sidestandardiga telefoniga teha muud kui lutsu visata... vot sellised sideelamused siitpoolt ookeani.
No comments:
Post a Comment